Korraldaja(d)
Indrek Jääts, Eesti Rahva Muuseum, indrek@erm.ee
Ave Goršič, Eesti Kirjandusmuuseum, ave.gorsic@folklore.ee
Kirjeldus
Humanitaarteadused on alati olnud seotud ideoloogia ja poliitikaga. See seotus oli eriti ilmne Teise maailmasõja ajal ning enne ja pärast seda (1930.–1950. aastad), kui Eestis valitsesid üksteisele enam või vähem teravalt vastanduvad kodu- ja välismaised autoritaarsed režiimid, kes kõik püüdsid humanitaarteadusi oma huvides ära kasutada. Ühelt poolt meelitati parema palga ja töötingimustega, teisalt ähvardati repressioonidega kuni füüsilise hävitamiseni välja. Humanitaarteadlased pidid valima, kas nautida koostöö eeliseid või seista silmitsi vastupanu riskidega. Tehtud valikud olid sageli üsna loomingulised, kollaboratsiooni ja vastuhaku skaalal oli palju varjundeid.
Mitmete Eesti humanitaarteaduste (näiteks etnoloogia, folkloristika) ajalugu sõja ajal ja pärast seda on tänases teadussuundumuses jäänud teiste teemade varju. Ometi on selline minevikku suunatud enesekaemus distsipliinide identiteedi seisukohalt vältimatult vajalik ning abiks ka tulevikusihtide seadmisel.
Käesolev paneel keskendub isikukesksele lähenemisele teadusajaloos. Meid huvitab (konkreetsete) teadlaste motivatsioon, valikud ja saatus kiiresti muutuval poliitilisel mänguväljal. Samas on meie eesmärk mõista, mitte hukka mõista. Teadlaste tegevust tahame vaadelda ja hinnata selle ajaloolises kontekstis. Millised olid humanitaarteadlaste suhted kiiresti vahetuvate kodu- ja välismaiste võimudega? Kas humanitaarteadlaste tegevusel oli mingi mõju nende poliitikale ja milline oli võimude mõju humanitaarteadlaste tegevusele? Milliseid vorme võttis teadlaste vastupanu ja koostöö? Kuidas emigreerunud teadlased uutes asukohamaades kohanesid? Millised olid nende suhted kolleegidega, kes jäid kodumaale ning millisteks kujunesid suhted nendega, kes olid nn vabas maailmas? Kui ulatuslik oli neil aastakümnetel rahvusvaheline akadeemiline koostöö?