Korraldaja(d)
Taavi Hallimäe, Eesti Kunstiakadeemia, taavi.hallimae@artun.ee
Triin Jerlei, Eesti Kunstiakadeemia, triin.jerlei@artun.ee
Ott Kagovere, Eesti Kunstiakadeemia, ott.kagovere@artun.ee
Ruth-Helene Melioranski, Eesti Kunstiakadeemia, ruth.melioranski@artun.ee
Kirjeldus
Beatriz Colomina ja Mark Wigley pakuvad oma raamatu „Are We Human?“ (2019) sissejuhatuses välja, et kui inimene kui selline küsimuse alla seada, siis saab disainist sobiv viis, kuidas sellele küsimusele läheneda. Disainiga inimesele lähenemise puhul kaasneb äratundmine, et meil ei ole võimalik ignoreerida meid ümbritsevaid süsteeme, objekte, tehnoloogiaid, aga ka ekspluatatsiooni sihtmärgiks olevat looduskeskkonda – mitteinimest, mis koos meiega üha uutesse kriisidesse siseneb. Kuigi humanitaarteadused on uurinud meie kultuurilisi praktikaid – seda, mida me inimeseks olemise kirjeldamisel tavaliselt esile tõstame – ei ole see võimalik ilma mitteinimese osaluseta. Me ei saa olla inimesed olemata samal ajal mitteinimesed.
Disain tegeleb läbi tehnoloogiate, objektide, visuaalide, teenuste ja keskkondade nii inimese kui ka mitteinimesega, kes teineteist vastastikku disainivad. Nii nagu eelajalooline inimene kasutas pihukirvest materjali kujundamiseks, nii vormis pihukirves tööriista ja materjali hoidvaid käsi. Võrdlus inimese ja mitteinimese vahel ulatub inimese suheteni teiste liikidega, materjalidega ja tehnoloogiatega, mis ei avaldu ilmtingimata kunsti ja teaduse kaudu – millest viimaseid seostas Juri Lotman „kultuuriliste plahvatustega“ –, vaid pigem läbi aeglaste ja märkamatute muutustega.
Antropotseen ja tehisintellekt on seni varjus püsinud muutuste kulminatsioon, mis tõstab küsimuse alla inimese tähenduse, kuid sunnib seeläbi humanitaarteadusi ennast ümber positsioneerima. Inimese, aga ka seniste teadusdistsipliinide piirid hägustuvad. Meil tuleb ümber mõtestada inimese suhe nii tehnoloogia ja tehiskeskkondadega kui ka teiste liikide ja planeediga Maa. See on ülesanne, mille disain on ajaloo jooksul korduvalt enda eesmärgiks seadnud, püüdes tulevikku prognoosida, suunata ja mõtestada. Paneel „Me pole kunagi olnud ainult inimesed“ vaatleb inimest keset inimese ja mitteinimese disainitud tehnosfääri, loodust, majandussüsteeme, tarbimis- ja tootmisviise, aga lõpuks ka kultuuri ennast.
Küsimused, mida soovime paneelis arutada:
- Kuidas inimene ja mitteinimene teineteist disainivad?
- Kuidas on tööstusrevolutsioonid alates 18. sajandi teisest poolest kuni tänapäevani mõjutanud inimese ja mitteinimese vahelist suhet?
- Milles seisnevad inimese ja mitteinimese vahelised piirid antropotseeni ajajärgul?
- Millisel viisil hakkab disain kujundama inimese ja mitteinimese vahelist suhet tulevikus?
- Kuidas mõjutab tehisintellekt meie kultuurilisi kompetentse?
- Kuidas on posthumanistlik disain mõjutanud disaini ja sellega seotud distsipliine?
- Millisel viisil suhestub disainiteooria humanitaarteadustes kasutatud teooriate ja metodoloogiatega?