Paneelid

Moderaator: Kadri Vider, Eesti Kirjandusmuuseum

Meie töö eesmärgiks on analüüsida arvutuslike meetodite rakendamise tulemusi ja nende sõltuvust andmekvaliteedist. Selleks võrdleme vanematest arhiiviallikatest loodud erinevaid andmekogusid ja toome välja kuidas metaandmete kvaliteet ja sisuelementide struktureerimine mõjutab uurimistulemuste sisu. Ettekandes keskendume Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis säilitatavate Marie Underi, Artur Adsoni ja Ivar Ivaski erakirjavahetuse (1957-1979) tekstistatud andmestikule. Andmekogu koosneb ca 550 kirjast (ca 300 000 sõna), struktuuris on märgendamata kirjade algus ja lõpp ning autorid, dateeringud on normaliseerimata. Tekstistuste toorandmete teema-analüüs tõi välja kirjavahetuse dünaamika ja suurel hulgal erinevaid teemasid. Ettekande eesmärgiks on leida parema kvaliteediga andmete teema-analüüsi põhjal erinevate autorite teemad ja nende omavahelised seosed ning erinevused.

Eesti regilaulutraditsioon on oma olemuselt lüüriline. Enamiku laulutekstide mina-vormi tõttu eeldatakse, et neis väljenduvad esitaja tunded ja kogemused. Tavasuhtluses peetakse enese emotsioonide väljendamist tihti kohatuks. Ka Ukraina rahvalaulud on pigem lüürilised (lüroeepilised), nii mina- kui tema-vormilised laulud on oma olemuselt emotsionaalsed jutustused. Oma ettekandes uurime digitaalsete tehnoloogiate (kvantitatiivse kirjandusanalüüsi ja arvutilingvistika) pakutavaid võimalusi, mille abil leida midagi uut või täpsemat emotsionaalselt laetud sõnavara kasutuse kohta regilauludes ning Ukraina rahvalauludes. Uurime, kas sentimendianalüüs (sentiment analysis) toimib, kui sõnade valents on erinev rahvalaulukeeles ja tavakeeles, kui palju sõnu jääb hindamata üldkeelest erineva vormi tõttu, ja kui subjektiivne on valentsi määramine? Uurimisaineseks on läänemeresoome regilaulude koondandmebaas (FILTER andmebaas) ning Ukraina Podillia piirkonna rahvalaulukorpus.

Viimasel ajal on korpusanalüüs muutunud muusika uurimisel üha populaarsemaks, sest see võimaldab analüüsida muusikalise materjali suuri koguseid ja annab analüüsi objekti kohta üksikasjalikku ja objektiivset teavet. Suurem osa senistest uurimustest on pühendatud lääne klassikalisele ja popmuusikale. Rahvamuusika korpusuuringuid on suhteliselt vähe ning nende teemad ja tulemused on üsna piiratud olemasolevate korpuste vähese arvu ja spetsiifilisuse tõttu. Konkreetse rahvamuusika traditsiooni uurimiseks peab uurija reeglina koostama uut korpust ja leidma materjalile vastavad analüüsimeetodid. Selles ettekandes käsitleme rahvamuusika korpuste koostamise spetsiifikat ja analüüsi metodoloogiat, keskendudes mitmehäälsete rahvalaulude korpusanalüüsile, mis on seni uurimata valdkond. Analüüsimeetodite rakendamist illustreerime mokša-mordvalaste laulude abil, mis on salvestatud mitmekanaliliselt aastatel 2015–2020. Võrdlusmaterjaliks on Bojarkini 1980. aastatel avaldatud mokša laulude kogu.

Ettekanne keskendub onlain episteemilistes tähendusloome-kogukondades väljenduva jagatud autorluse toimimise uurimisele “digitaalsetele epitekstide” kontekstis (foorumipostitused, uudislugude kommentaarid). Lähtekohaks on "Estonia" huku teemaline digidiskursus kui peagi 20 aastat hõlmav suurandmestik. Ettekande teoreetiline vundament on multidistsiplinaarne, sünteesides omavahel narratiiviteooriat, vandenõuteooriate teaduskäsitlusi jm. Teoreetilised argumendid: (1) uuritud netipraktikaid kannustab afektiivne "loov kahtlus". Osalejaid iseloomustab kollektiivne narratiivne verbaliseerimine "ebakindluse vaheilmas", väljendudes kontra-plottimise kui logistiliselt keeruka, "kohtumeditsiinilist" uurimist meenutava loomingulise tegevusena, mis vaidlustab käibivad "autoriteetsed" või "peavoolu" narratiivid ja sündmuseselgitused; (2) Kontra-plottimine on jooksvalt arenev narratiivne "vastuolude kõrvaldamine", mis on ajendatud kogukondlikust "eneseloodavast ambiguiteedist" kui tõlgenduse alusest.

Ettekandes tuleb juttu Eesti Rahvusraamatukogus ning Eestu Kirjandusmuuseumis loodud andmekogude kasutamisest soode taastamise projektides. Vabalt ja kiirelt kättesaadavaid andmekogusid käsitlen ettekandes kui väärtuslikke töövahendeid ja uurimisobjekte, mis on aidanud lihtsustada ja rikastada ökoloogiliste protsesside selgitamist. Samuti on andmekogudest leitav teave osutunud heaks võrdlusallikaks tänapäeva soomaastikele. Täpsemalt toon välja peamised andmekogude kasutuskohad projektides LIFE Mires Estonia (2015-2021) ja WaterLANDS (2021-2026), kus mitmed kogudest tekstid on olnud infotahvlite, artiklite, küsitluskavade, õppefilmide stsenaariumide jms. sisendiks. Ettekandes peatungi andmekogude kasutuse käigus tekkinud tehnilistel kui sisulistel küsimustel. Kuna teguloo LIFE Mires Estonia jooksul alustasin ise uue andmekogu loomist - „Eesti soode kultuurilugu“, puudutan ettekandes ka selle tekkeprotsessi, rakendusnäiteid ja tulevikuplaane.

2021. aastal käivitus Eesti Teadusagentuuri rahastatud uurimisprojekt “Tõlkimine ajaloos. Eesti 1850-2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad”, mille eesmärgiks on uurida eesti tõlkelugu, käsitledes tõlkimist kui kultuurimuutuste aktiivset põhjustajat, mis on oluline kultuuri enesemõistmisel ja identiteedi kujundamisel. Üks projekti tulemitest on tõlkekirjanduse andmebaas, mis sisaldab kirjeid eesti keelde tõlgitud ilukirjanduse kohta, mis on ilmunud raamatutena ja perioodikas, samuti nende kohta kirjutatud arvustusi. Andmebaasi algandmed pärinevad erinevatest allikatest, sealhulgas Eesti rahvusbibliograafia andmebaasist ja Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna analüütilise bibliograafia kartoteekidest. Oma ettekandes tutvustame loodavat tõlkekirjanduse andmebaasi ning peatume tekkinud küsimustel ja väljakutsetel, alates andmebaasi hõlmavuse piiride määratlemisest kuni olemasolevate algandmete kontrollimise ja täiendamiseni.

Moderaator: Liisi Taimre, Rahvusarhiiv

Tallinna Linnaarhiivi kogus on kuni aastani 1700 üle 800 pärandiinventari rohkem kui 3000 lehel. Suurem osa neist inventaridest on transkribeeritud ja nende põhjal on koostamisel andmebaas, mis võimaldab teha otsinguid, reastada esemeid ja muid kirjeid aastate, leidumuse jne järgi ning vaadelda omanikke ja võimaluse korral ka omanike elualasid. Tutvustan ettekandes pärandiloendeid ajalooallikana, räägin nende tekkimise asjaoludest ja muutumisest ajas. Loodava andmebaasi abil tutvustan pärandiloendite kasutamise võimalusi, räägin selle allikaliigi plussidest, aga ka probleemidest ja keerukusest; vaatlen, mis tüüpi infot neis leidub, kuidas see on grupeeritud, mida peab arvesse võtma analüüsimisel. Infotehnoloogilised vahendid võimaldavad hõlmata infokogu tervikuna, otsida sealt vastuseid nii suurtele trendidele kui küsimustele pisiasjade kohta.

Aastal 2004 sai alguse siiani kasutuses olev ajalooliste kaartide andmebaas, mille peamised funktsioonid on jäänud samaks kui toona. Praegu võime tõdeda, et see on saavutanud oma algse eesmärgi - kaartide leidmise ja kasutamise. Eesti teaduskirjanduses leidub ohtralt raamatuid ja artikleid, kus kaarte on kasutatud illustratsioonidena. Nüüd seisab andmebaas silmitsi uute väljakutsetega, et vastata tänase infoühiskonna nõuetele. Millised on kasutajate vajadused ja milliseid vajadusi uued tehnoloogilised võimalused loovad? Näiteks on andmeteadlased katsetanud edukalt tekstituvastuse rakendamist ajalooliste kaartide vallas. See on vaid üks näide kümnetest kaardiprojektidest, mis sageli keskenduvad kitsastele probleemidele aga kuidas integreerida uusi tehnoloogiaid mäluasutuste töövoogudesse? Ettekanne räägib Rahvusarhiivi ajalooliste kaartide võimalustest ajaloolise informatsiooni andmestamise vallas ja võimalikest tulevikusihtidest, mis vastavad kaasaegse kaardikasutaja vajadustele.

Naiste leidmine ajalooallikatest on mitmete kogumike ja artiklite teemaks. Mitmetes uurimustes arutletakse põhjuste üle, miks naisi puudutavate allikate leidmine arhiividest on keeruline, millistel juhtudel naised arhiiviallikatesse satuvad ning milliseid eripärasid tuleb allikaid kasutades silmas pidada. Alates 1970. aastatest, mil suurenes huvi nais- ja sooajaloo vastu, hakkavad ilmuma käsiraamatud, mis sisaldavad teavet naisi puudutavate allikate kohta, aga ka allikaid koondavad allikapublikatsioonid. Sarnased teabe- ja viidetekogud avaldatakse hiljem veebilehtedena. Allikatest saadud teave koondatakse biograafilistesse andmebaasidesse. Kirjeldatud tegevused peaks naisajaloo uurimist lihtsustama. Ettekandes arutlen Eesti näidete varal naiste allikatest leidmise võimalusi ning algatusi; mida võiksime rahvusvahelisest (eriti digi-) kogemusest õppida; ning milliseid vaatenurki ja võimalusi pakub Eestis leiduv allikmaterjal nii Eesti kui laiemalt üldise nais- ja sooajaloo uurimiseks.

2014. aastal avas Rahvusarhiiv oma esimese ühisloomeprojekti – “Eestlased Esimeses maailmasõjas”. Vabatahtlike kaasamisega arhiiviteatmestu loomesse kaasnesid alguses mitmed hirmud, kuid digiteeritud allikate üha kasvava mahu taustal sai ka üha selgemaks, et digiteerimine on vaid esimene samm arhiivikogude kasutusse toomisel. Kasutajate ootus on ka allikate sisule kergemalt ligi pääseda ehk otsinguid teostada. Arhivaaride tööjõud jääb siin märgatavate edusammude tegemiseks aga paratamatult liiga tagasihoidlikuks. Tagasi vaadates saabki tõdeda, et algsed hirmud olid alusetud ning ühisloomeprojektide kasu on märgatav. Ning seda mitte vaid arhiiviotsinguid avardades, vaid ka projektis osalenutele enesevälejduse, -rakenduse ja -harimise võimalust pakkudes. Kuigi tehisintellekt tõstab ka arhiivides üha enam oma pead, ei ole vabatahtlike kaasamine tähtsust kaotanud. Ettekanne vaatab tagasi Rahvusarhiivi kümneaastasele ühisloomeprojektide kogemusele.

Vallakohtuprotokollid on huvipakkuv materjal keeleteadlastele, ajaloolastele ja teistele. Nendest märksõnade otsimine ja automaatne analüüs on keeruline, kuna need ei ole enamasti kirjutatud vastavalt praegustele õigekirjanormidele. Seepärast on neid vaja normaliseerida, ehk teisisõnu automaatselt tänapäevasele kirjaviisile teisendada. Üks levinud meetod on selleks kohandatud tähemärgipõhine masintõlge, kus erinevalt lausete ja seal esinevate sõnade ning nende ühendite tõlkimise asemel tehakse seda sõna haaval tähemärkide ja nende mustritega. Kuna eesti keeles on palju erinevaid sõnavorme ja vana kirjaviis sageli mitmeti mõistetav, võib üks ja sama kirjapilt viidata mitmele erinevale sõnale, sealjuures võidakse normaliseerida sõna, mis juba on tänapäevases kirjapildis. Ettekandes räägin võimaliku lahendusena masintõlke kombineerimisest närvivõrkudel põhineva Berti keelemudeliga, milles vaadeldakse kogu lauset ja mille abil saab ennustada, kas mingit sõna on üldse vaja normaliseerida.

Digitehnoloogiate areng on muutnud arhiivide kasutust, lihtsustanud allikate otsinguid ja nende kättesaadavust. Rahvusarhiivi ainesest on tänaseks digiteeritud u 5 protsenti. Paljud kasutajad on füüsilisest uurimissaalist ümber kolinud virtuaalsesse keskkonda. Traditsiooniliste ajaloo uurimise meetodite kõrvale on digiajastul pidevalt lisandumas uusi lähenemisnurki ning uurimisküsimusi. Digiteerimise vaieldamatute positiivsete mõjude kõrval tuleb siiski teadvustada ka probleemsemaid tahke ja ohte. Ettekandes keskendutakse arhiiviallikate digiteerimise kaasmõjudele, mis on esile kerkinud eeskätt ajaloo õpetamise protsessi käigus Tartu ülikoolis. Kas arhiiviallikat, mis ei ole kättesaadav veebis, pole olemas? Kas kõike on võimalik ja vajalik digiteerida? Kas digipilt asendab paberkandjat? Kas digiteerimine suurendab või sootuks vähendab uurimis- ja avastamisrõõmu? Nende ja teiste tõstatatud küsimuste kaudu arutleme digiteerimise plusside, miinuste, valikute ja väljakutsete üle.

Moderaator: Kadri Kasemets, Tallinna Ülikool

Viimase 20 aasta jooksul on raamatukogudesse ilmunud rida erinevaid kasutajakogemuse (UX) disainist võrsunud meetodeid ja praktikaid, mille peamine püüdlus on tegeleda raamatukogu ruumi ja teenuste ümberkujundamisega kaasvalt, tuues keskmesse “kasutaja”, “kogemuse” ja nendevahelise ruumi. Samas on nende lähenemiste teoreetilised aluseeldused üsna nõrgalt valgustatud, mistõttu kiputakse pakkuma komplekssetele teemadele ja probleemidele (liiga lihtsaid) praktilisi lahendusi. Juhindudes Gernot Böhme sedastusest, et sõna ja pilt mitte üksnes ei kommunikeeri “kuskil eemal” olevaid atmosfääre, vaid manab sellesama atmosfääri meie tunnetuses esile, vaatleb ja kaardistab ettekanne raamatukogu atmosfääride loomise praktikaid kunstides (kaasaegne kunst, kirjandus, film). “Atmosfääritundliku” lugemise kaudu püüab ettekanne kontseptualiseerida raamatukoguruumi eripärasid ning liikuda UX-praktikatest johtuvate raamatukoguruumi uurimise viiside vaidlustamise ja/või avardamise poole.

Ettekandes uuritakse regulatiivsete meetmete mõju avalike ruumide helimaastikule. Selles väidetakse, et mürataset reguleerivate kohalike ja ELi määruste levik on põhjalikult muutnud avalike ruumide akustilisi kogemusi. Analüüsides eri Euroopa linnade juhtumiuuringuid, näidatakse, kuidas need eeskirjad on viinud teatud helielementide, näiteks võimendatud muusika, tänavaetenduste ja avalike teadaannete kadumiseni. See allasurumine on toonud kaasa helikogemuste homogeniseerimise, mis seab vaikuse ja korra prioriteediks linnade helimaastike elujõulisuse ja mitmekesisuse asemel. Ettekandes uuritakse ka nende regulatiivsete muudatuste mõju avalikule sfäärile, väites, et need aitavad kaasa kontrollituma ja vähem demokraatliku helikeskkonna tekkimisele. Kokkuvõttes kutsutakse üles suhtuma müra reguleerimisse kriitiliselt, et tasakaalustada keskkonnakaitse vajadust ja linnaruumi helilise mitmekesisuse ja elujõulisuse säilitamist.

Atmosfäär mõjutab oluliselt seda, kuidas inimesed kogevad öist linna. Öise atmosfääri olulisteks elementideks on valgus ja selle puudumine, helimaastik, arhitektuur, inimesed ja sündmused. Neid elemente on kujundanud linnade ajalooline areng, võim ja kultuur. Linnaöö atmosfääri elemente käsitleb ERMis 2024. aasta veebruaris avanev näitus “Kellele kuulub öö?”, mille juures olen ametis peakuraatorina ning mis valmib ERMi loomepõhise uurimisprojekti raames. Näituse eesmärk on külastajat suunata mõtlema ööaja sotsiaalsete, kultuuriliste ja emotsionaalsete tähenduste peale. Osa näitusest keskendub Eesti linnaöö ajaloole ja läheneb ööle kui tegevusväljale, mille kasutamine on ajas muutunud üha intensiivsemaks ja mitmekesisemaks. Ettekandes käsitlen, kuidas projekti raames uuriti ja näitusel vahendatakse ööatmosfääre. Väidan, et linnakeskkonna arengu ja öise atmosfääri kujunemise mõistmine aitab kontekstualiseerida ja raamistada tänapäevaseid arutelusid öisest linnaruumist ja öökultuurist.

Töö keskendub Lasnamäe transpordikanali ja struktuurse telje (Laagna tee) atmosfääridele, mis on kujundatud selle konfiguratsioonist - lubjakivisse süvendatud ja sildadega ületatud kanalist, mida täiendatud tee pakutavad funktsioonid, millest kiirtramm, mis peaks sõitma tee keskel asuval rajal, pole realiseerunud. Me väidame, et Laagna tee atmosfääri mõjutab oluliselt idee realiseerimata trammiliinist. Kuigi trammiliin ise on olemas vaid üksikute materiaalsete elementidena, siis veelgi olulisemalt avaldub see kohalike diskursuste, sh inimeste mälestuste ja unistustena. Me reflekteerime materiaalset, visuaalset ja diskursiivset kihti, mis moodustavad ehitamata trammiliini atmosfääri, kasutades selleks erinevaid erinevaid kunstilisi vahendeid. Performance lõi trammiliini suusatamise ja maapinnale jälgede jätmise kaudu. Performance'i filmitud dokumentatsioonist sai metafoorne vorm Laagna tee ja selle trammi atmosfääride kirjeldamiseks ja väljendamiseks ning ehk ka kujundamiseks.

Tahtlik kogukond on üldjuhul maapiirkonns asuv vabatahtlik kooselamise vorm, mis on loodud sotsiaalse ühtekuuluvuse ja meeskonnatöö tagamiseks. Liikmetel on tavaliselt ühised eesmärgid, jagades vastutust ja vara. Eestis on nähtus lühikese ajalooga ja avaldub pigem isemajandamise tavades, alternatiivsetes majandusstruktuurides ja ühiskondliku korralduse eksperimentides. Avalikkusele poliitveendumusi selgitavaid raamsõnumeid ei saadeta ja klassikaliste ökoküladena end ei defineerita. Enam tõusevad esile kohalikele elanikele ja uusasukatele toetuvad piirkondlikud majandusvõrgustikud.

Vaadeldud juhtumeis domineerib vastastikele ootustele põhinev koostöö uusasukate ja kohalikke elanike vahel ning ühiste majanduslike ja kultuuriliste eesmärkide püstitamine. Toetudes välitöödele joonistuvad välja mitmed uurimissuunad. Saame hinnata majanduskeskkonna iseärasusi ruumi kontekstis ning regionaalpoliitilisi elemente, aga ka identiteediloome, käsitöö, säästva arengu ja arhitektuuri seoseid.

Sessioon a

Moderaator: Liina Lukas, Tartu Ülikool

Balti ajakirjanduse ja valgustuse ajalugu vaadeldakse traditsiooniliselt kahes osas. Esimesest, kuni 1710. aastani väldanud ajast kõneletakse kui ajakirjanduse „hälliperioodist“ ja eelvalgustusest, millele alles alates 1760. aastatest järgnes teine, tõelise „taassünni“ ja arengu järk. Kujutlus „poole sajandi pikkusest pausist“ (1710–1760. aastate esimene pool) on uurimisloos püsiv. Kommunikatsiooniajalooline vaade pakub sellele alternatiiviks Balti ajakirjanduse ja valgustuse „pika ajaloo“ kontseptsiooni. Selle kohaselt olid hiljemalt 17. sajandi teisest poolest siinsed provintsid ühendunud üleeuroopalisse postivõrgustikku, mis jätkas tõusvas joones funktsioneerimist ka peale 1710. aastat. Balti provintside vahendusel – Riia kaudu – kulges peamine postiühendus Peterburi ja Lääne-Euroopa vahel, tuues omaaegseid ajakirjanduslikke tippväljaandeid jms siia ammu enne 18. sajandi teist poolt. Uus vaade põimib Balti kirjakultuuri ajaloo veelgi tihedamalt Lääne-Euroopas toimunud arengutega.

1677 andis Liivimaa superintendent Johann Fischer Riias välja saksakeelse Piibli, mis oli esimene siinmail trükitud Piibel ja üldse kõige esimene pietistlik Piibel. Pietistlikuks tegid selle väljaande lisatekstid, ennekõike Fischeri eessõna, mis käsitles pietismis olulist pühakssaamise (Heiligung) mõistet ja andis seitse juhist pühakirja lugemiseks. Nõuanded selle kohta, kuidas pühakirja õigesti lugeda, kujunesid kaalukaks osaks pietistlikust kirjandusest. Eesti- ja lätikeelsetesse Piiblitesse jõudsid pietistlikud kaastekstid ja lugemisjuhised 18. sajandil: need leiab Anton Thor Helle juhtimisel koostatud põhjaeestikeelse Uue Testamendi teisest trükist (1729) ja 1739. aasta täispiiblist, ning Jacob Benjamin Fischeri eestvedamisel 1739 Riias välja antud lätikeelse täispiibli uustrükist. Ettekandes võrreldakse nelja pietistlikku Piiblit nende erinevates keeltes kirjutatud kaastekstide ja lugemisjuhiste aspektist.

18. saj Saksa haritlaste sisserände lainega Saaremaale jõudnud Johann Wilhelm Ludwig von Lucel (1756–1842) oli kaks kõrgharidust; teoloogiline ja meditsiiniline. Oma ettekandes võtan vaatluse alla Luce „Terwisse Katekimusse Ramatu“ (1816), kuna see ei ole seni veel uurijate tähelepanu pälvinud. „Terwisse Katekimusse Ramat“ on saksa meditsiinilise rahvavalgustuse võtmeteksti, B.C.Fausti „Gesundheits-Katechismus'e“ (1794) mugandus. Lisaks on Luce oma teksti kaasanud teise saksa rahvavalgustuse nn ekspordiartikli, R.Z.Beckeri „Noth- und Hülfsbüchlein für Bauersleute“ (1788) materjale. Ettekandes uurin, mil määral on Luce adapteerinud talle eeskujuks olnud saksa tekste, mil määral on ta pakkunud omapoolseid lahendusi ehk pidanud silmas kohalike talupoegade vajadusi ja võimalusi. Võtan vaatluse alla nii raamatu vormilised tunnused (liigendus, küsimuste ja vastuste vorm, stilistika, retoorika) kui ka sisulise külje, ehk vaatlen, millistes tervisealastes küsimustes Luce rahvast valgustab.

Merkeli panust pärisorjusedebatti nähakse pöördepunktina, mis lisas sotsiaal-majanduslikele teemadele keskendunud arutellu varase käsitluse inimese ja keelelis-kultuurilise kogukonna õigustest. Ta soovis tõepoolest kaitsta pärisorjadest lätlaste ja eestlaste õigusi, kuid see oli osa katsest jõuda erinevate seisuste vahel kõigile osapooltele kasuliku tasakaaluni. Merkeli tasakaalu otsimise püüe on seni leidnud vähe tähelepanu. Ettekandes on vaatluse all Merkeli poliitilise teooria tuummõisted algleping ja ühishüve. See lubab hoomata tema poliitilist visiooni, mis hõlmas kogu Balti provintside ühiskonnakorraldust ja elanikkonda. Tema visiooni järgi pidi alglepingut austav ühiskondlik põhikord andma igale indiviidile vabaduse eneseteostuseks, pakkuma kõigile rahvastele võimaluse oma eripärase kultuuri väljakujunemiseks ning samas pidi kõiki elanikke ühendama üha arenev arusaam ühishüvest. Sarnane mitmekihilise terviklikkuse propageerimine on tajutav ka tema hilisemates kirjatöödes.

Pärnus sündinud, sealsamas linnakoolis, Riias toomkoolis ja Saksamaal ülikoolides käinud keelefilosoof ja poliitiline publitsist C. G. Jochmann (1789-1830) avaldas eluajal kõik oma teosed anonüümselt, kuid nende läbiv suur idee oli „avalikkus“ (Öffentlichkeit). Ta oli veendunud, et liikumine avatud ühiskonna poole saab toimuda vaid koos proosa, eriti mõtteproosa ehk esseistika edusammudega. Ühiskond, mida valitseb luule, kujund, metafoor, ei ole poliitiliselt läbipaistev. Jochmanni teostes leidub üksnes kergeid vihjeid Liivimaale, kuid tema žanripoliitika ja keeletüpoloogilised mõtiskelud võivad anda märku lapsepõlve kultuurikontekstist. Ehkki tema suhetest eestlastega pole andmeid, jättis ta oma testamendiga protsente kandma 15 000 hõberubla „eesti maarahvale“ mõeldud koolide tarbeks. Avalikkuseloomele suunatud salastatud tegevuse paradoks avaldus 18.-19. sajandi vahetusel kogu hilisvalgustuslikus Euroopas (nt vabamüürlus), ent omandas erilise tähenduse Venemaal (dekabristid).

Sessioon b

Moderaator: Jaan Undusk, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus/Tallinna Ülikool

Balti kirjakultuuri mitmekesisus peegeldub lisaks tekstide sisule ka autorite ja kirjastajate tegutsemismustrite statistikas. Eesti Rahvusbibliograafia (ERB) võimaldab Eesti kirjaruumi jälgida andmeteaduse meetoditega. Ettekandes vaatleme muutusi kirjaruumi dominantides 19. sajandil. Trükiste metaandmed näitavad näiteks, kuidas sajandi alguse kirjaruum, kus eestikeelseid tekste kirjutavad peamiselt saksa keeles tegutsevad autorid ja kirjastajad, asendub järkjärgult omakeelse kirjaruumiga. Andmete abil on võimalik jälgida keelte osakaalu trükiste seas eri žanrides, tuues välja näiteks, kuidas venestamisaeg kasvatas vene keele osakaalu saksa keele arvelt, samas kui eestikeelne kirjaruum aina kasvas. Loome andmestikus esinevate isikute põhjal võrgustiku, mis võimaldab 19. sajandi kirjaruumi analüüsida ja visualiseerida uuel moel ja toob lisaks autoritele esile ka kirjastajate, illustraatorite ja tõlkijate tähtsuse ning vastastikused sidemed.

Baltisaksa ja Eesti ajaloomälu valitsevad erinevad rõhuasetused ja hinnangud. Viimased uurimused on osutanud aga ka võimalikule ühisosale (nt. Barbara von Tiesenhuseni lugu). Käesolev ettekanne võtab vaatluse alla Grobina foogti Goswin von Aschenbergi juhtumi, kes mõrvas piiskoppide saadikud 1428. aastal. Christian Kelchi kroonika kaudu laiemalt tuntud lugu on mitmel kujul leidnud rakendamist baltisaksa ilukirjanduses. Ettekanne koondab näiteid alates valgustusaja publitsistikast ja poeetidest (Bergmann, Merkel, Küttner) kuni 19. sajandi ballaadimeistrite (Andrejanoff, Hirschheydt) ja triviaalkirjanduseni (Schneider). Eestikeelne lugeja teab Aschenbergist 19. sajandi romantilise rahvaraamatu ja Karl Ristikivi novelli „Luigelaul“ vahendusel. Ka Aschenbergi juhtumit võiks seega pidada Balti ühisesse ajaloomällu kuuluvaks, mille detailsem kaardistamine seisab veel ees.

1812. aasta mais rändas Tartust Riiga luuletaja Casimir Ulrich Boehlendorff, lubades oma Tartu sõpradele panna kirja sama palju luuleridu, kui tuli läbida verstu. Sündis poeem „Verstapostid. Tartust Riiga ja edasi“ (Werstphäle. Von Dörpt nach Riga und weiter). Tartus oma venna, praktilise teoloogia professori Hermann Leopold Boethelndorffi juures viibis üha halveneva tervisega luuletaja ka hiljem, viimati 1820. a. ehk samal ajal, kui Tartu ülikoolis õppis Kristian Jaak Peterson, kes samuti kõndis aastatel 1819 ja 1820 Tartust jalgsi Riiga, jäädvustades oma reisimuljeid luules eesti keeles. Kummagi majanduslik olukord ei võimaldanud mugavamaid reisimisviise. Kas kaks ekstsentrilist luuletajat Tartus kokku puutusid, ei ole teada. Kindlamaid andmeid kahe Tartust jalgsi Riiga reisinud luuletaja vaimse ja esteetilise teekonna kohta pakub nende looming, mida kavatsen ettekandes kõrvutada, Baltimaade kaasaegse reisimis- ja luuletamispraktika taustal.

Liivi peetakse kirjandusloos eesti esimeseks luuleuuendajaks ja moodsa luule algatajaks. Seejuures on rõhutatud, et tema eriline temperament pääses mõjule alles siis, kui ta sotsiaalsest ja kirjanduslikust ümbrusest iseendasse taandus, kus kirjanduse üldtoon ja välismõjud enam mingit rolli ei mänginud ning mil luuletaja pidi vaimuhaiguse tõttu üldse kaugenema senistest mõtteharjumustest. Suurem osa Liivi värssidest peab olema kirjutatud üksinduses maal ja ka see on toetanud tavaks muutunud arusaama, et Liivi lüürika arengut ei saa kuidagi seletada mingi välis- või kodumaise mõjuga. Näitan ettekandes, et Liiv oli siiski seotud avarama vaimse ruumiga. Eritlen tema luuletehnikat ja selle arenguloogikat suhestades Liivi ja tema luulet kirjanduslike arutelude ja luulepraktikaga nii Eestis kui ka Euroopas, iseäranis saksa kirjandustraditsioonis. Sel viisil satub kaalule eesti uue, moodsa luule alguse vahekord saksa kirjandusega.

Most recently the Baltic German literature has been included in the canon of the Baltic literary history. A question remains, whether writings by Russians should be also included in this canon and under what conditions. Also, should only published works of high literary value be included in the literary culture (kirjakultuur)? What about unpublished diaries and letters, some of which might have literary qualities or/and provide an insight into the private lives of the ordinary people, especially women? My paper will present a case-study of the Russian female diarists and letter-writers in the 1900-1920s, who were born and educated in Estonia. These unpublished texts provide a rare insight into culture, everyday life, motherhood and sexuality of middle class women living in the period of rapid changes. The paper discusses to what extent these texts could be seen as 'peripheral' for both Russian and Baltic cultures, and whether they can be analysed as an example of cultural hybridity.

Sessioon a

Moderaator: Krister Kruusmaa, Tallinna Ülikool / Eesti Rahvusraamatukogu

Vaid mõne aastakümnega on digitehnoloogia oluliselt ümber kujundanud meie vahekordi minevikuga, seda nii kitsalt ajalooteaduses kui ka laiemalt ajalookultuuris. Ettekanne püüab neid mineviksuhete teisenemisi üldistavalt kaardistada, pakkudes välja oletuse, et tänapäeva Lääne ühiskondi iseloomustab „digitaalne ajaloolisus“, s.t. meie suhe minevikku on aina enam digitaalselt vahendatud ja kujundatud. Seda uut digitaalset ajaloolisust iseloomustavad mõned põhitunnused, nagu minevikusuhete andmestumine, algoritmistumine, virtualiseerumine ja mängustumine. Eraldi tähelepanu pöörab ettekanne minevikukeskkondade taasloomele virtuaalreaalsusena ja ajaloolistes arvutimängudes.

Tänu tänapäevaste tehniliste uuringute arengule ja kättesaadavusele on materiaalsete allikatega tegelevas humanitaarias võimalik kasutada uusi võimalusi pakkuvaid visuaalseid meetodeid. Erinevalt algusaastatest, kui visuaalseid meetodeid kasutati ennekõike eksponeerimisel, pakuvad kaasaegsed töökindlad ja korratavaid lahendusi pakkuvaid meetodid uusi võimalusi ka alusuuringute teostamiseks. Saadaval on lai valik suure potentsiaaliga pildindusel põhinevaid dokumenteerimise meetodeid ja nende erinevaid esitlusviise/lahendusi edasiseks analüüsiks. Ettekande käigus tutvustame valikut erinevatest meetoditest (nt 3D mõõdistamine, lähi-infrapuna ja ultraviolet pildistamine, matemaatiline valgusmudel ja nende kombinatsioonid) ning nende kasutusvõimalustest. Osasid oleme kultuuripärandi uurimisel juba tulemusrikkalt rakendanud, teistel võiks olla potentsiaali edasistes uuringutes.

Projekt sai alguse ammusest ideest teha ühest Eesti linnusest 3D rekonstruktsioon. Selleks sai kasutatud ETAGi teaduse populariseerimise rahastusmeedet, mis võimaldas projekti kaasata 3D-kunstniku Jaagup Metsalu ja Silver Orgi, kes on kogenud droonipildistaja. Vastseliina linnusest on olemas varauusaegsed kirjeldused ja nende põhjal tehtud 2D rekonstruktsioonid, eeskätt Kaur Alttoa oma. Kuid keegi polnud läbi mõtestanud linnuse kaitseotstarbelist ülesehitust kolmemõõtmeliselt. Seeläbi muutus meie algselt puhtalt teaduse populariseerimiseks tehtav projekt palju enam teadustööks kui me seda algselt olime plaaninud. Ettekandes annan ülevaate 3D rekonstrueerimise protsessist ja mis küsimustega peab taolise ettevõtmise juures tegelema.

Tehniline kunstiajalugu on interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis ühendab humanitaar- ja reaalteaduste meetodid ning rakendab digitehnoloogia vahendeid andmete kogumisel, töötlemisel, arhiveerimisel, kontekstualiseerimisel ning visualiseerimisel. Loodus- ja digiteadused võivad anda teavet kunstiloome meetodite ja –materjalide kohta, nt teose valmimisel kasutatud pigmendid ja sideained, selle kiht-kihiline ülesehitus, kujutised nähtavate kihtide all jne. Tundes ühe perioodi või autori loomemeetodeid, saab nende andmete abil teoseid atribueerida, dateerida ja paigutada laiemasse (kunsti-)ajaloolisse konteksti, aga ka tuvastada koopiaid ja võltsinguid. Lisaks teaduslikule panusele võimaldavad tehnilise kunstiajaloo meetodid ja tulemused tuua pärandi laiema kunstipubliku ette. Näitame kolme projekti – Rode (Niguliste retaabel), Ackermann ja Notke (Püha Vaimu retaabel) – kaudu, kuidas oleme seda valdkonda Eestis arendanud ning kui laiale väljale on taoliste andmetega võimalik panustada.

www.osiliana.eu on eesti- ja inglisekeelne kõigile vabalt kättesaadav digitaalne infokeskus, mis seob kokku Saaremaa arheoloogilised ja varasema ajaloo muistised, publitseeringute ja leidude andmebaasi ning arheoloogiliste, loodusteaduslike ja georadari (GPR) uuringute tulemused. Teadust tarbitakse aina enam läbi mobiili ja arvuti ning sestap on äärmiselt oluline, et teadlased oskaksid oma teadmisi edastada digitaalselt, kompaktselt ja süstematiseeritult. Eriti on see oluline Eestis ja siinsete (humanitaar)teadlaste jaoks, sest just digitaalne maailm pakub avaraid tegutsemisvõimalusi, mida muidu meie väheste ressursside näol jääb vajaka. Sealjuures tuleb silmas pidada erinevaid auditooriume ja silmitsi seista nii mõnegi küsimuse või moraalse dilemmaga, mis kaasneb teabe ning andmete jagamisega. Praegune infokeskuse tihe kasutus näitab, et selle järele on reaalne vajadus ning seetõttu võiks ettekanne taolisest prototüübist – selle loomisest ja kasutamisest tööriistana – olla huvipakkuv.

Sessioon b

Moderaator: Marek Tamm, Tallinna Ülikool

Tallinna vanalinna (all-linna) keskaegsete erakinnistute kohta on alates 14. sajandist säilinud palju teateid mitmesugustes linna poolt pika aja jooksul peetud raamatutes (pärus- ehk kinnisvararaamatud, maksunimistud jne), millest vanemad (14. saj) on publitseeritud juba 19. sajandil, osa transkribeeritud, osa kasutatavad vaid käsikirjaliste originaalidena. 20. sajandi II poolel on uurijad (Leo Tiik, Rasmus Kangropool) teinud käsitsi tohutu töö kinnistute ostu/müügi ja muude kokkulepete ning omanike nimede seostamisega säilinud keskaegse linnamaastikuga – ligikaudu 400 kinnistu ja hoonega. See andmestik suures osas seisab raskesti kasutatavana arhiivis. TLÜ Humanitaarteaduste instituudis on projekti „Digitaalne Liivimaa“ raames muu hulgas ette võetud osa selle materjali põhjal andmebaasi moodustamine. Ettekanne käsitleb probleeme kirjalike allikate, kinnistute ja omanike digitaalse andmebaasi koostamisel (muu hulgas tehisintellekti abiga), samuti neid siduva veebikaardi tegemisel.

Suurte keelemudelite (LLM) teenused veebis on möödunud aasta jooksul tormiliselt maailma vallutanud ning inimkond alles õpib tundma nende võimalusi. Erilist huvi pakub see areng ajalooteadustes, kus erinevates ajaloolistest kontekstides kirjeldatud tekstide uurimine on keskseks teemaks. Mida võib ajalooteaduses juba keelemudelite abil teha ja kuidas see muudab uurimistööd? See ettekanne keskendub DISSINETi projektis läbi viidavatele keskaegsete inkvisitsiooniprotokollide uurimisele, mille keskmes on arvuti abil tekstist struktureeritud andmete loomine (CASTEMO). Projekti tulemuste põhjal kirjeldan, kuidas toimub struktureeritud andmete loomine, kuidas keeletehnoloogiliste masinõppe vahenditega seda automatiseerida saab ning milliseid tulemusi on pakkunud esimesed katsetused suurte keelemudelitega. Millised võimalused ja piirangud suurtel ja väikestel keelemudelitel on ning kuidas need võivad muuta ajaloolist uurimistööd.

Ettekanne põhineb hiljuti ilmunud artiklil, milles kombineerisime mineviku tormisuse uurimiseks kaht erineval printsiibil loodud andmebaasi. Eesti ajaloolise kliimaandmestiku põhjal loodud TLÜ ajalooliste tormide andmebaas sisaldab 19. sajandi ajakirjandusest kogutud narratiivseid teateid tormide kohta. Võrdlesime neid USA Riikliku Ookeani ja Atmosfäärivalitsuse (NOAA) ilmaandmete järelanalüüsi projekti andmetega, mis hõlmavad põhjapoolkera 19.–21. sajandini. Valisime ajakirjandusteadete põhjal 19 tugevat tormi ning otsisime neile NOAA andmebaasist vasted, püüdes võimalusel rekonstrueerida sündmuste sünoptilist kirjeldust. Meetod osutus tulemuslikuks – andmebaasid hakkasid omavahel „kõnelema“. Mis tõstatas samas rea uusi probleeme, näiteks kas eri printsiipidel loodud andmebaasid mõistavad tormi nähtusena sarnaselt või toimub teineteisest „mööda rääkimine“? Ettekandes keskendumegi võimalustele ja väljakutsetele, mida erinevate andmebaaside kombineerimine tahes-tahtmata kaasa toob.

Eesti arhiivides säilitatakse väga rikkalikke isikupõhiseid allikmaterjale, kuid võrreldes Lääne-Euroopa ja Skandinaavia maadega on selliseid andmeid teadustöös oluliselt vähem kasutatud. Seega meie eesmärgiks on olnud tuua teaduskäibesse uusi isikupõhiseid andmestikke ning läbi selle käsitleda pikaajalisi demograafilisi muutusi ja neid kujundanud tegureid laiemate ühiskondlike muutuste taustal. Viimaste aastate jooksul oleme aktiivselt tegelenud olemasolevate andmestike arendamisega, uue arhiivmaterjali sisestamisega ja isikupõhise ajaloolis-demograafilise andmetaristu kujundamisega. Esiteks on loodud Viljandimaa kahe kihelkonna rahvastiku andmebaas, mille ajaline hõlmatus on terve sajand (1826-1926). Lisaks oleme mitmetes töödes kasutanud Eesti pereregistri andmestikku (1926-1941) ja Tartu 19. sajandi rahvaloenduste andmeid (1867, 1897). Meie ettekandes tuleb käsitlemisele, millised on isikupõhiste andmete võimalused ja eelised ning toome näiteid erinevates analüüsivõimalustest.

Eestis on digiteeritud suur hulk trükipärandit, mida on võimalik kasutada digivahenditega toestatud uurimistöö läbi viimisel. Uurimistöö jaoks on siin oluline nii materjalide esinduslikkus kui kvaliteet. Ülevaade digiteeritud materjalidest näitab, et praeguseks on olemas esinduslikud kogud Eesti alade avalikust ruumist viimase 200 aasta vältel. Ettekandes tutvustan olemasolevaid andmekogusid ning kasutusvõimalusi, keskendudes ajaloolaste huvidele. Tutvustan kolme tööriista, mis on loodud uurimistöö toetamiseks: 1) interaktiivne ülevaade digiteeritud ajalehtedest, 2) valitud ajalehtedes esinevate sõnamitmike loendaja, mis aitab saada ülevaadet suurematest trendidest, 3) koodipõhine ligipääs täistekstidele, mis võimaldab analüüsides kasutada mistahes digivahendeid. Digiteeritud Eesti ajalehed on ka rahvusvahelises võrdluses üpris esinduslik andmekogu, mis võimaldab uurida Eesti ajalugu uuel viisil ja võimalik, et püstitada ka uusi küsimusi.

Moderaator: Pärtel Piirimäe, Tartu Ülikool

Ettekanne koosneb kahest osast. Esimeses pooles tutvustatakse oratsiooni kui akadeemilist žanri, selle hariduslikku funktsiooni ja rolli ning kirjeldatakse varauusaegse Tartu Ülikooli (1632-1710) oratsioonikorpuse eripärasid. Samuti otsitakse vastust küsimustele, miks oratsioonid on senimaani olnud võrdlemisi väheväärtustatud ja väheuuritud kirjavara ning kas seda pilku tingivad arusaamad väärtuslikust ja väärtusetust kirjanduslikust uurimismaterjalist pädevad endiselt, või vajaks rakurss ümbermõtestavat värskenduskuuri. Ettekande teises pooles käsitletakse erinevaid digitaalseid ja traditsioonilisi meetodeid, millega saab Tartu oratsioonikorpust uurida, ning heidetakse pilk sellele, mis sorti vastusteni, ent mis vahest veel olulisem, milliste küsimusteni erinevad uuemad ja vanemad tekstitöö meetodid ning nende loovad kombinatsioonid korpuses jõuda võimaldavad.

Rootsiaegses Tartu ülikoolis olid põhiliseks teaduslikuks väljundiks disputatsioonid ehk akadeemilised väitlused. Academia Gustaviana ajast (1632–1656) on säilinud ligikaudu 500 trükitud disputatsiooni ja nende algupärandeid võib leida erinevates Euroopa raamatukogudes. Kõigis rootsiaegse Tartu ülikooli neljas teaduskonnas ei esitatud disputatsioone küll võrdsel määral, kuid samas kujutavad need trükised endast mitmete praeguste erialade esimesi teadustöid nii Tartu ülikoolis kui Eestis. Üks tänapäevane viis varauusaegsete disputatsioonide käsitlemiseks on nende tõlkimine ja kommenteerimine. Selline lähenemine on alguse saanud eelkõige Uppsala Ülikoolist, kus vahendatakse huvipakkuvamaid töid nii rootsi kui inglise keelde. Ka Academia Gustaviana disputatsioonidest on valmimas tõlkeantoloogia erinevate teaduskondade ladinakeelsete disputatsioonide eestindustega. Ettekanne annab ülevaate nii varasematest disputatsioonide tõlgetest eesti keelde kui ka valmiva antoloogia koostamisest.

Minu doktoritöö keskendub pedagoogilis-filoloogilise seminari harjutustööde uurimisele. Seminar oli Tartu Keiserlikus Ülikoolis 19. sajandi esimesel poolel tegutsenud seminar, kus koolitati välja gümnaasiumiõpetajaid, see loodi uushumanistliku mõtleja Karl Morgensterni initsiatiivil. Seminarist on säilinud 117 käsikirjalist õpilastööd, mille stiili uurin oma doktoritöös. Kuna tekstimaht on liiga suur, et kohe alustada kvalitatiivse uurimisega, siis on vaja tekstid saada masinloetavaks, kasutan selle jaoks programmi Transkribus. Järgmiseks leian kvantitatiivselt enda uurimisküsimustele vastavad tekstikohad ja uurin neid kvalitatiivselt. Kvantitatiivanalüüsiks kasutan lemmatiseerijat, et leida üles tekstikohad, kus on kasutatud mind huvitavaid keelendeid ja teostan siis lähilugemist. Süntaksi uurimiseks analüüsin tekstis universaalsõltuvusi ja puudepanku. Oma ettekandes räägin 200 aastat vanade käsikirjaliste allikate digitaalselt uurimise meetoditest ja väljakutsetest.

Varauusaegne akadeemiline ühiskond oli mitmekeelne - ladina keele kui olulisima lingua franca kõrval kasutati arvukalt eri rahvakeeli, tihti kahte keelt omavahel põimides. Toonane Tartu ülikool, Academia Dorpatensis, ei olnud keel(t)ekasutuse mõttes sugugi erandiks. Üheks olulisemaks õppe- ja teadustöö vormiks oli akadeemiliste disputatsioonide kirjutamine ning nende avalik suuline ettekandmine. Keeltest tulnuks neis kui akadeemilistes tekstides eelistada eeskätt kas ladina või harvem vanakreeka keelt, ent nimetatud 17. sajandi trükitud disputatsioonide korpuses esineb arvukalt näiteid tekstidest, kus tavapärase akadeemilise keele kõrval on kasutatud ka rahvakeeli. Mis võis tingida rahvakeelte kasutuse üsna rangevormilistes tekstides ning kuidas neid keeli disputatsioonides kasutati, selle üle antud ettekandes arutletaksegi. Lähemalt vaadeltakse, kuidas erinevaid lingvistilisi (sh sotsiolingvistilisi) meetodeid ja teooriaid saab kasutada sääraste mitmekeelsete tekstide analüüsimiseks.

Varauusaja ladinakeelsete ülikoolidissertatsioonide autorsuse hindamiseks puuduvad ühtsed kriteeriumid: tihti omistatakse need ainult õppejõududele või ainult tudengitele või loetakse kokkuleppeliselt autoriteks mõlemad, õppejõud (praeses) ja üliõpilane (respondens). Isegi siis, kui dispuuditrükises on üliõpilase kohta kasutatud sõnaselget osutust 'auctor et respondens', pole garanteeritud, et tööd ei omistata käsitlustes teda juhendanud õppejõule. Kuna selliseid eksplitsiitseid viiteid on suhteliselt vähe, tekib küsimus: kas tuleks nendeta tööd lugeda õppejõudude (kaasautorsusel) kirjutatuks või leiame muid kriteeriume, mis aitaksid autorit kindlaks teha? Ettekande esimeses pooles keskendun Laurentius Ludeniuse juhendamisel ette kantud värssoratsioonide autorsuse määramise võimalusele vormelianalüüsi abil; teises pooles näitan Academia Gustavo-Carolina stiiliharjutuste najal, et ka varauusajal ei peaks juhendavat õppejõudu tingimata kaasautoriks lugema.

Academia Gustaviana omasemaid aspekte on konflikt laialdaselt aktsepteeritud aristotellike ja konstitutsiooni sisse kirjutatud ramistlike ideede vahel. Kuigi hõõrdekohti nende kahe vahel on mitmeid, siis oma ettekandes keskendun ma loogikale. Põhjust selleks annab loogikaprofessor Michael Savonius, keda on peetud üheks eeskujulikumaks Ramismi esindajaks Tartus. Ning tõepoolest, tema disputatsioonidest leiame põgusal vaatlusel nii Ramuse ideede kaitsmist kui ka Aristotelese kriitikat. Kui aga tema disputatsioone põhjalikumalt analüüsida, näiteks Disputatio Philosophica de Forma't, võime sealt leida mitmeid aristotellikke mõjutusi. Mitte ainult ei lange tekst metafüüsilistesse spekulatsioonidesse, vaid ka seal sisalduvad viited Ramusele võib tõlgendada kui kaitsevarju mille all tegeleda aristotelliku filosoofiaga. Oma ettekandes vastan ma küsimustele: kas teksti autoriks on ikka Savonius ja kuidas tõlgenda disputatsiooni kahetist loomust.

Sessioon a

Moderaator: Liina Lindström, Tartu Ülikool

Üks keelte tüpologiseerimise aluseid on põhja ja laiendi omavaheline järjekord. Uurali keeled, sh eesti keel, on ajalooliselt põhjalõpulised. Tänapäeva eesti keeles on põhja ja laiendi järjekord pea kõigis süntaktilistes kontekstides mingil määral varieeruv: teatavates pea- ja kõrvallausetes, verbi-, nimisõna-, omadussõna-, määrsõna- ja kaassõnafraasis. Varieerumist võib seostada eesti keele sõnajärjetüübi nihkumisega põhjaalgulise järje suunas. Kõnealuse varieerumisega on seotud palju lahtisi uurimisküsimusi: Kas eri fraasitüüpides toimuv varieerumine on ühtne nähtus? Mil määral on tegu vaba varieerumise, mil määral variantide funktsionaalse eristumisega? Kas varieerumine on stabiilne või on üks variant laienemas ja teine taandumas? Mis on varieerumise tegurid? Jne. Ettekanne puudutab ühte osa sellest laiast uurimisvaldkonnast: inglise keele kui põhjaalgulise keele ja eesti keele praeguse peamise kontaktkeele võimalikku mõju põhja ja laiendi järjekorrale verbifraasis.

Progressiivikonstruktsiooni (nt midagi on toimumas) leidub juba vanas eesti kirjakeeles, ent eriti just viimased aastakümned näitavad mas-konstruktsiooni kasutuse laienemist, olles tingitud nii keelesisesest arengust kui ka keelekontaktist (vt nt Metslang 1993, 2006; Norvik 2007). Näeme nii lihtolevikuga lauseid, nagu Homme toimuvad võistlused, aga ka väga sarnase tähendusega progressiivivormiga lauseid, nagu Homme on toimumas võistlused. Et viimased põhjalikumad eesti keele progressiivi uurimused jäävad nullindatesse (Metslang 2006, Norvik 2007, Palu 2009), heidame korpusanalüüsi varal pilgu progressiivi hetkeseisule. Vaatame, kuidas on lihtaja ja progressiivi varieeruvus seotud verbisemantikaga – millised verbid ja kui sageli ühes või teises konstruktsioonis esinevad? – ning milline on kahe tüüpilise progressiivis kasutatava verbi, toimuma ja liikuma, lausete kasutusmuster kahe konstruktsiooni lõikes.

Nagu paljudes Euroopa keeltes, on eesti keeleski kasutusele võetud “uusi kvotatiive” (Buchstaller & van Alphen 2012), milles taaskasutatakse mittereportatiivseid markereid, eelkõige sarnasust väljendavad kaassõnad (nt. ingl like, vn tipa). Eesti keeles on laialt levinud nagu kvotatiivne kasutus nii võrgusuhtluses (Teptiuk 2019) kui kõnekeeles (Teptiuk et al. 2023), vt nt (1). Lisaks on noorte keeles kasutusel kvotatiivina varem käsitlemata umbmäärane asesõna mingi (2).

(1) ma olin nagu “oh my god nii creepy”

(2) ta on mingi “tee mulle kohvi please”

Siinses ettekandes kirjeldame korpuspõhiselt nagu ja mingi kvotatiivset kasutust Eesti noorte keeles ning võrdleme seda vanemate põlvkondade kasutusega. Käsitleme markerite formaalseid (morfosüntaktilisi ja kombinatoorseid) ja funktsionaalseid tunnuseid. Selgitame mh nende kasutust tsitaatides ja enesetsitaatides ning sobivust ka mõtte ja mitteverbaalse sisu vahendamiseks.

Asesõnade väljajätuks ehk pro-drop’iks nimetatakse lingvistikas nähtust, mille korral on võimalik teatud asesõnalisi lauseliikmeid lausest välja jätta (nt võib öelda nii "ma tulen" kui ka lihtsalt "tulen"). Lisaks näiteks paljudele romaani ja slaavi keeltele on asesõnade väljajätt võimalik ka eesti keeles ja teistes soome-ugri keeltes, ehkki väljajätu sagedus ja seda mõjutavad kontekstuaalsed tingimused võivad keeliti oluliselt erineda. Ettekandes vaatleme 1. ja 2. isiku asesõnaliste subjektide väljajätu ulatust suulises eesti keeles ning kõrvutame seda kohamurrete ja kontaktkeelte (vene, soome) andmetega, kasutades olemasolevaid suulise kõne korpusi. Samuti uurime mitmemõõtmelise statistika meetoditega, millistel tingimustel on eesti keeles asesõnade väljajätt rohkem ja vähem tõenäoline ning millised on süntaktiliste, semantiliste ning mälu ja keele töötlemisega seotud tegurite hierarhiad ja koosmõjud väljajätu ennustamisel.

Kaassõnad on sõnaklass, mis jääb leksikoni ja grammatika piirimaile. Erinevalt tavapärastest grammatilistest üksustest võib kaassõnu keelde üsna kergesti juurde tulla, kuid nad võivad ka edasi grammatiseeruda või isegi käibelt kaduda. Ettekandes võtan vaatluse alla kaassõna suhtes, mille tulekut keelde on keelekorralduses tõrjutud, kuna keeles leidub mitmeid alternatiive sama funktsiooni väljendamiseks. Oma ettekandes uurin kaassõna suhtes sünonüümiat kaassõnadega kohta, vastu, üle, osas, seoses. Neid kõiki ühendab funktsioon märkida klausis topikut. Mind huvitab, millest võib olla põhjustatud varieerumine ja vajadus keelde tuua uusi topiku märkimise vahendeid. Võrdlen 2021. aasta ühendkorpuse andmetel nende sõnade sagedasi komplemente ja analüüsin näitelauseid. Esialgsed tulemused näitavad, et suhtes kõige lähedasemateks sünonüümideks on kohta ja vastu. Sagedaste komplementsõnade kattuvus on üsna suur ning semantilistest tunnustest nt elususel ei paista olulist rolli olevat.

Sessioon b

Moderaator: Maarja-Liisa Pilvik, Tartu Ülikool

Eesti keeleala on ajalooliselt mitmekesine mitmel viisil. Lisaks erinevustele põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahel esineb tüpoloogilisi erinevusi ka eesti lääne- ja idapoolsete murrete vahel. Eesti keel erineb mitmeti idapoolsetest soome-ugri keeltest, mis on tavaliselt lihtsa silbistruktuuriga, kus grammatilisi tähendusi väljendatakse pigem sufiksite kui kaassõnadega, domineerib SOV-sõnajärg. Eesti keeles on seevastu keerukas vältevaheldus, vormivastandusi osutatakse ka tüvevaheldustega, muutunud on sõnajärg. Need ja teised uuendused ei esine aga eesti keelealal ühtlaselt. Ettekandes vaatleme neid uurali keelte andmebaasi UraTyp keelejooni, mis varieeruvad ka eesti murretes. Täiendame andmebaasi keelejoontega, mis aitavad tuvastada eesti keeleala sisemist struktuuri ning piirkondlike kontaktkeelte mõjusid. Arutleme selle üle, milliseid eri keeletasanditele struktuurijooni on asjakohane arvesse võtta, kuidas ja kui palju neid valida ning milliseid tulemusi see võiks anda.

Eelnevates katselistes uurimustes on näidatud, et üksikuid sõnu loetakse kiiremini, kui neile eelneb sama sõna mõnes muus käändevormis (Stanners jt. 1979). Inglise ja hollandi keele põhjal on näidatud, et sellist lemma korduse mõju ei ole aga loomuliku teksti lugemisel, kus erinevad vormid on kontekstis ega järgne kohe üksteisele (Coskun 2022). Käesolevas uuringus vaatasime eesti keelt, mis on indo-euroopa keeltest rikkama käändemorfoloogiaga. Andmed (643 nimisõna 52lt täiskasvanud emakeeleselt lugejalt) võtsime mitmekeelsest silmaseire lugemiskorpusest MECO (Siegelman jt. 2022). Regressioonanalüüs näitas, et sõnade lugemisaeg oli lühem, kui sama lemma oli tekstis mõnes muus vormis juba esinenud (𝛽=-33,39, t=-6,36, p< 0.0001). Niisiis aktiveerivad keelekasutajad eesti keeles lisaks rääkimisele (vt Lõo jt. 2023) ka lugemisel sama lemma teised sõnavormid mälus ja seda isegi siis kui sõnal on kontekst olemas. Võimalik, et selline kognitiivne paradigmaatiline tugi on aga keelespetsiifiline.

Suur osa noorte igapäevasuhtlusest on koondunud tšätikeskkonda, näiteks Facebook Messengeri, WhatsAppi või Discordi. Sellistel platvormidel on suhtlustegevus üsna kiire, mistõttu ka vahetatavad sõnumid on sageli kompaktsed. Ettekandes tutvustame Eesti teismeliste keele tšätikorpuse (Vihman jt 2022) põhjal, mis võtetega noored oma sõnumeid lühendavad. Analüüsime kolme nähtuse esinemist nii jaotumusliku sageduse kui ka funktsioonide vaatevinklist: erinevaid lühendamise võtteid (nt sen < ‘see on’, k < ‘okei/ok’, lih < ‘lihtsalt’), sõnade väljajätmist (eriti koopula, nt kus sa < ‘kus sa oled?’, ja asesõnade, nt juba läksime < ‘me juba läksime’, väljajättu) ning visuaalset ainest (nt ?). Arutame tšätikeele normide kujunemist selle registri lühikese ajaloo jooksul, selle seotust tehnoloogia ja platvormide arenguga, ning erinevaid eesmärke, mida lühendamine võib täita, sh kiirem sõnumi edastamine, suulise keele jäljendamine ning grupikuuluvuse ja eristumise markeerimine.

See, kuhu liigitub üks keel soo väljendamise süsteemi põhjal, ei ole seotud sooneutraalsuse ega soolise võrdõiguslikkusega seda keelt kõnelevas ühiskonnas (Aikhenvald 2016). Niisiis peegeldavad ja taastoodavad ka erinevad keeled soostereotüüpe. Selles ettekandes analüüsime ameteid puudutavaid soostereotüüpe eesti ja vene emakeele kõnelejate mõtlemises. Vene keeles on grammatiline sugu ja eesti keel on grammatilise soota, mistõttu võrdleme stereotüpiseerimist kahe, sooväljenduse poolest erineva keele puhul. Materjal põhineb oktoobris 2023 koostatud veebiküsitlustel, mille eesmärk oli 36 ametinimetust kasutades teada saada, kas ja kui sageli äratab soostereotüüpset mõtlemist keelekasutus. Küsitlusega uurisime ka, kas sooneutraalseks peetud meessooliitega ametinimetusi ka tajutakse neutraalsena või pigem mehele osutavana. Lisaks puudutame ettekandes küsimust, kas tuleviku keel võiks olla sooneutraalsem ning millised piirangud ja võimalused peituvad sooneutraalse keele rakendamises.

Kõrvutan eesti keele kui teise keele õppijate kirjalikku keelekasutust neljal riiklikult hinnataval tasemel. Tõlgendades õppijakeele automaattöötlusel saadud andmete statistilise analüüsi tulemusi, lähtun kirjaliku keeleoskuse arengust suurema keerukuse ja täpsuse suunas. Uurimisaines hõlmab 720 eesti keele tasemeeksamite loovkirjutist. Vaatlen nelja liiki lingvistilisi tunnuseid: 1) leksikaalsed iseloomustavad sõnavara varieeruvust, ulatust ja abstraktsust; 2) morfoloogilised kirjeldavad sõnaliikide ja -vormide sagedust ning mitmekesisust; 3) teksti keerukuse tunnused põhinevad sõnade ja lausete pikkusel; 4) veatunnused kajastavad õigekirja- ja grammatikavigade sagedust. Keeleoskustasemete eristamisel pean usaldusväärsemaks tunnuseid, mille väärtus muutub ühesuunaliselt, eristab vähemalt mõningaid järjestikuseid tasemeid, korreleerub tasemehinnanguga ega varieeru märkimisväärselt tekstiliigiti.

Sessioon c

Moderaator: Virve Vihman, Tartu Ülikool

Eesti kirjakeele vormistikus esineb loomulikku varieerumist, mida on püütud sadakond aastat normingutega reguleerida, kuid mis on siiski keelde püsima jäänud. Sellist varieerumist esineb näiteks gi-/ki-liiteliste umbmääraste asesõnade käänamisel. Kui veel mõne aastakümne eest lähtuti normimisel autoriteetsete keeleinimeste eelistustest, on tänu viimase paarikümne aasta jooksul loodud tekstikorpustele võimalik keelt uurida tegelikul kasutusel põhinevate suurte andmekogude põhjal. Korpusandmetest lähtuv kasutuspõhine lähenemine võimaldab kriitiliselt üle vaadata sellised vorminormingud, mis on tegeliku keelekasutusega pikalt vastuolus olnud, ning uurida keelekasutajate vormivalikuid ja neid mõjutavaid tegureid. Ettekandes annamegi gi-/ki-liiteliste asesõnade kasutuse varieerumise näitel ülevaate sellest, kuidas tänapäevaste statistiliste korpusanalüüsimeetoditega vormikasutuse tendentse teaduslikult avada ja ennustada ning keelekorraldusele ajakohast ja usaldusväärset sisendit pakkuda.

Hoolimata sotsiolingvistide pingutustest, usutakse mõnikord endiselt, et peaks olema ainult üks ja õige keele variant. Keelelist varieeruvust peetakse sel juhul pigem häirivaks kui väärtuslikuks. Kes aga mõjutavad inimeste keelelisi valikuid? On võimalik eristada autoriteete, kes otseselt kehtestavad keelenorme, ja neid, kes otseselt keelekasutust ei kontrolli. Keelenormide autoriteedid kitsas tähenduses kirjutavad ette või keelavad teatud keelevorme, nii teevad näiteks keeleõpetajad ja ka keeletoimetajad (Ammon 2015: 55). Mitmekümne eesti keele õpetajaga tehtud poolstruktureeritud intervjuudest ilmneb, et õpetajate hoiakud küll varieeruvad, kuid leidub ka üllatavalt sarnaseid hoiakuid.

2023. aastal korraldasime EKI töörühmaga keeleportaali Sõnaveeb kasutajauuringu, mille eesmärk oli muuta portaal kasutajasõbralikumaks ja aidata ette valmistada „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025“ ilmumist Sõnaveebis. Soovisime aru saada, mis on kasutajate kõige suuremad vajadused ja probleemid. Uuringu raames korraldasime veebiküsitluse, lisaks intervjueeris Rakendusliku Antropoloogia Keskus 15 inimest. Veebiküsitluses oli 21 küsimust, sh 13 kommentaarikasti. Küsitluse täitis lõpuni 1382 vastajat. Ehkki meie eesmärk ei olnud uurida keelelisi hoiakuid, tulid need esile, nagu ka üldine suhtumine (eesti) keelde. Ettekandes teeme kvalitatiivse ülevaate kommentaaridest, mis näitavad Sõnaveebi kasutajate varieeruvaid hoiakuid: osa otsib mitmekesise väljenduse võimalusi, osa norminguid ja soovitusi. Kas alalhoidlikud kommenteerivad rohkem kui arengualtid? Kas sõnaraamatu usaldusväärsus sõltub muu hulgas ka keelelisest hoiakust? Mida ütlevad kasutajate hoiakud eesti keele tuleviku kohta?

Ettekandes käsitleme andmekogusid ja eesti keele varieerumist oskuskeele vaatenurgast terminibaaside näitel. Terminikogud koondatuna ja avalikult kättesaadavana on väärtuslik keeleandmestik. Kuna terminitele on iseloomulik kuulumine mõnda ainevaldkonda, siis teeme ülevaate sellest, mil määral on valdkonnad eesti terminivaraga kaetud. Keskendume iseäranis humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnale ning puudutame seejuures interdistsiplinaarsuse ja valdkondlike piiride ähmasuse teemat. Arutleme selle üle, millised on varieerumise ilmingud eesti oskuskeeles ja mil määral olenevad need keelekasutajate keelelisest ja sotsiaalsest taustast, keelekasutuskontekstist või muudest faktoritest. Kui ilukirjanduses on mitmekesisust ja varieerumist peetud vooruseks, siis kuidas on oskuskeeles – kas seal on sünonüümia ja tähenduserinevused tabu?

Perekonnanimeraamatu koostamisega on kinnitust saanud, et eri nimeliigid on omavahel tihedalt põimunud ja ilmneb palju varieerumist. Nimede ennistähenduse ja ajaloo väljaselgitamine on tänapäeval lihtsam andmebaaside ja digiteeritud allikate abil. Perekonnanimede etümologiseerimisel ei pääse tihti genealoogilistest uuringutest. Samakujuliste nimede saamislugu võib olla erinev, nt perekonnanimi Kallas võib tulla nii maastikusõnast kui ka isikunimest Nikolaus. Erinev etümoloogia võib kajastuda nimede käänamises – see on üks varieerumise põhjus. Samast tüvest on võinud lähtuda mitu nime, nt isikunimest Jakob tulnud perekonnanimed Jakobi ja Jakobson, aga ka Koop, Kuuba, Kõpp, Kööbi. Varieeruvust põhjustab ka kirjaviisi muutus. Vana kirjaviis on konserveerunud paljudesse perekonna- ja kohanimedesse, nt Aru ja Arro. Varieeruvus on nimede loomulik omadus. Ametlike kohanimede puhul on hinnatud otstarbekaks varieeruvust vähendada, perekonnanimede puhul on peetud varieeruvust pigem loomulikuks.

Moderaator: Eve Annuk, Eesti Kirjandusmuuseum

Emadus on samaaegselt nii bioloogiline kui sotsiaalselt konstrueeritud ja kultuuripraktikatel, sh. kirjandusel on oma osa emaduse tähenduste kujundamisel. Ettekandes käsitletakse seda, kuidas kujutatakse emaks olemist, ema-tütre suhet, lastetuid naisi, üksik- ja vallasemadust, vanaemasid naisautorite mälestustes, mis ilmusid 20. sajandi esimestel kümnenditel (L. Suburgi „Suburgi perekonna elulugu“ 1923, M. Sillaotsa „Sealtpoolt künniseid“ 1939, M. Raamoti „Minu mälestused“, 1937). Milliseid tähendusi emadusega seostatakse, kuivõrd käsitletakse emadust kui võimestavat kogemust ja kuivõrd seostub emadus laiemalt hoolitsusele keskendunud ühiskondliku hoiakuga (nn. sotsiaalne emadus)? Näiteks Lilli Suburgi mälestused toovad esile autori emalikult hooliva subjektipositsiooni, määratledes seda kui naiseliku eetika alust, millel on ühiskondlik mõõde. Oluline on ka rahvusnarratiivi seos emadusega, sest emadust ja reproduktiivsust on seostatud eelkõige rahvuse taastoomisega.

Sõdadevahelise aja eesti lastekirjanduses oli noorele riigile iseloomulikult esiplaanil kodanike kasvatamine. Rahvuslik propaganda tundis muret sündivuse pärast ning emasid tõsteti esile eeskätt tulevikukodanike kasvatajatena. Vaatlen ettekandes, kuidas on naiskirjanikud toonastes lasteraamatutes emarolli kujutanud. Kiirelt moderniseeruv naiseroll põrkub kohati ema ülesannetega rahvuskehandi ülesehitamisel. Nt lasterohkust on nii idealiseeritud kui kujutatud vaesusriskina. Välja joonistuvad erinevad ema-lapse, aga ka naise-mehe suhtemustrid. Vanemad võivad moodustada lapse kasvatamisel harmoonilise tandemi, tihti on aga emasid ja lapsi kujutatud hoopis alkohoolikust abikaasa ohvrina. Nii püüavad mitmed märtripositsiooni asetatud emad oma heaolu ja tervist ohverdades lastele parimat pakkuda. Üldjuhul on emasid kujutatud koduses sfääris. Kohtab moodsaid haritud koduperenaisi, kuid lasteraamatute traditsioonilised taluperenaised võivad olla jõudeelu elavatest linnaprouadest tegusamad.

Ettekandes vaadeldakse peategelaste suhet emaga 1960.–1970. aastate eesti tüdrukutekirjanduses. Tuntud on Silvia Rannamaa „Kasuema“ (1963) pealkirjaski esilduv kujund internaatkoolist kui kasvandike emast, mille taga on aga tegelike emade puudumine või halb sooritus. Ema surmaga peab toime tulema Indrek Silvia Truu jutustuses „Peidus pool“ (1977). Vahest aga veel traagilisemas olukorras on Truu jutustuse „Tere, sind ma otsisin!“ (1971) tegelane Merle – tema ema on elus, kuid tööle pühendununa ei märka, kui halvasti käitub Merlega alkohoolikust kasuisa.

Kahtlemata on probleemsed suhted vanematega noortekirjanduse kui žanri püsiteemasid. Samal ajal suhestub tüdrukutejutustuste korpus toonase ühiskondliku aruteluga soorollide muutumise teemal. Muuhulgas oli keeruline ühendada ideed töötavast naisest sooja ja turvalise emakujuga. Sel foonil mõjub neis tekstides esile tungiv ema puudumise motiiv kriitikana kaasaegse naise suhtes, kes oma traditsioonilised kohustused unarusse jätab.

Ettekanne uurib emadust Carolina Pihelga romaani „Vaadates ööd“ põhjal, kus kirjeldatakse kolme ema-tütre suhet, mis on seotud põlvkondlikku liini pidi. Romaan kajastab Eesti ajaloos olulisi sündmusi ja nende mõju naistele, loobudes suurest ajaloonarratiivist ja tuues fookusesse üksikisiku. Seda rõhuasetust annab edasi teose poeetika: ajaloolist narratiivi on edastatud kehalise kogemuse ja üksikisiku hetkeliste meeleliste aistingute kaudu. Teisisõnu, Pihelga romaanis on kirjeldatud, kuidas sõnumid, mida nõukogude ühiskond edastas naiselikkuse ja emaduse kohta, avanevad üksikisiku tasandil. Vaatlen ka, kuidas trauma ei liigu ainult perekondlikku, vaid ka ühiskondlikku liini pidi: romaanis on üks kolmest põlvkondlikust suhtest läbi lõigatud, samas kanduvad ema traumad ja valud tütrele ikkagi edasi. Romaan näitab, kuidas isegi nii lähedase suhte dünaamika nagu ema-tütre oma sõltub ühiskondlikest sündmustest ja sõnumitest ning muudab läheduse ängistavaks, lämmatavaks ja ahistavaks.

Moderaator: Eveli Neemre, Tartu Ülikool

Teadus(t)e kirjeldused (kas siis teadusajaloolistele andmetele toetumise või teaduspraktikate kirjelduste näol) on olnud teadusfilosoofide tegevuse oluline osa, millele argumentatsiooni ja arutelu rajada. Ükskõik kuidas aga teadusele ei lähenetaks, jäävad õhku erinevad küsimused, sealhulgas - mil viisil peaks olema korraldatud empiiriline uuring, et see vastaks filosoofia eesmärkidele? Oma ettekandes annan ülevaate ühest kvalitatiivse uuringu meetodist, mida TÜ teadusfilosoofia töögrupp on senini suuremal või vähemal määral kasutanud, nimelt Hasse ja Trentemølleri (2009) kultuurikontrasti meetodist. Kirjeldan selle lähenemise tugevusi ja nõrkusi teadusfilosoofilisest lähtekohast vaadatuna ja võrdlen seda sotsiaalteadustes kõige enam kasutatud intervjuumaterjali analüüsiviisiga – põhistatud teooriaga.

Viidatud kirjandus:

Hasse, C., & Trentemøller, S. (2009). The Method of Culture Contrast. Qualitative Research in Psychology, 6(1-2), 46–66.

Ettekande eesmärk on kaitsta teatud vaadet sellele, mida uurijad – muuseas teadusfilosoofid – teevad, kui nad kasutavad oma argumentide ülesehitamisel empiiriliste andmete kvalitatiivset analüüsi. Panen ette kasutada kolligatsiooni mõistet nendes arutlustes ühe võtmeprotseduuri kirjeldamiseks. Defineerin kolligatsiooni selles kontekstis kui protseduuri, mille käigus pakutakse empiirilise tõendusmaterjali alusel (uus) mõiste. See mõiste annab tõendusmaterjalile uue perspektiivi ning võimaldab mõtestada uuel moel asjade seisu, mille kohta see tõendusmaterjal käib.

Ettekandes näitan, kuidas kolligatsiooni mõiste on piisavalt spetsiifiline, et eristada selliseid teadusfilosoofilisi argumente tüüpilistest induktiivsetest argumentidest. Samas on kolligatsiooni mõiste piisavalt paindlik. See on ühendatav erinevate vaadetega sellele, mis on nendes argumentides esitatud väidete staatus ja kuidas nad suhestuvad maailmaga.

Kui T.S. Kuhn tuli 1962.a. välja teadusrevolutsioonide teooriaga, leidus kohe kriitikuid, kelle arvates on selle peamine eksimus ajaloo empiiriliste faktide kasutamine normatiivse iseloomuga filosoofiliste väidete õigustusena. Sestpeale on palju arutatud filosoofilise teooria ja teaduse kohta teadaolevate empiiriliste faktide seoste üle. Filosoofilist teooriat on vaja, et üldse mõista empiiriliselt uuritud teadust, kuid kas ka vastupidi?

Kuidas jõutakse sellise mõistmiseni tänapäevast interdistsiplinaarset teadust empiiriliselt uurides? Ettekande aluseks on TÜ teadusfilosoofia uurimisrühma poolt kvalitatiivse meetodiga läbi viidud kultuuriuuringud interdistsiplinaarsetena määratletud uurimisrühmades. Kultuuriuuringud võimaldavad näiteks välja selgitada, missugused on teadlaste töös vaikimisi järgitavad normid. Neid teadusfilosoofiliste teooriatega kõrvutades saame teoreetilist käsitlust täpsustada ja täiendada. Empiirilised uuringud aitavad teoreetilist käsitlust parandada.

Nüüdisaegses angloameerika religioonifilosoofias saab eristada kahte vastandlikku lähenemist empiirilistele andmetele. Ühel pool elab edasi traditsiooniline teismikeskne „tugitoolifilosoofia“ oma kitsa fookuse ja abstraktse argumentatsiooniga (nt Swinburne 2016). Teisel pool on moodsam filosoofia, mis võtab lähtekohaks usundite mitmekesisuse ja kutsub üles koostööle distsipliinidega, mis religioosseid nähtusi globaalselt ja empiiriliselt uurivad (Schilbrack 2014).

Traditsioonilise lähenemise kitsaskohad on praeguseks üldteada. Arutelu väärib see, kas nimetatud moodsam filosoofia suudab esitada sisukaid spetsiifilisi küsimusi ja ka normatiivseid väiteid või teeb pelgalt deskriptiivseid üldistusi. Väidan, et suudab ja ühtlasi muutub täiesti ilmalikuks ettevõtmiseks.

Schilbrack, Kevin 2014. Philosophy and the Study of Religions: A Manifesto. Malden, MA: Wiley Blackwell.

Swinburne, Richard 2016. The Coherence of Theism: Second Edition. Oxford: Clarendon.

Kõik vähegi filosoofiakursusega kokkupuutunud teavad, et siin peetakse oluliseks kirjeldava ning ettekirjutava põhimõttelist lahushoidmist. Kirjeldustest, kuidas asjad on (mida inimesed kogevad, arvavad jne), ei saa me kuidagi järeldada seda, kuidas asjad tegelikult olema peaksid. Ometi on ühes praktilise filosoofia populaarses alamvaldkonnas - bioeetikas - juba rohkem kui paarkümmend aastat erinevate empiiriliste meetodite kasutus ühe laienenud. Ettekandes arutlen nende arengute üle ning argumenteerin, et empiiriliste meetodite abil andmete kogumine on vähemalt bioeetikas tänapäeval mitte ainult oluline võimalus, vaid sageli ka kohustus. Sest ilma selleta eetilist eetikat teha ei saa.

Moderaator: Aleksandr Fadeev, Tartu Ülikool

Hariduse missioon kultuurina on kindlustada kultuuriidentiteedi püsimine ja areng, seista hea kultuuri sidususe eest nii kultuurivahenduse tagamisel kui ka kultuurimälu hoidmisel. Selleks loob kultuur oma arengus uusi kirjaoskusi. Kultuurilise kirjaoskuse kui kultuuri märgisüsteemide (kultuurikeelte) valdamise võimekuse kõrval muutub üha tähtsamaks ühildav kirjaoskus (transliteracy) kui formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe, analoog- ja digikultuuri, vana ja uue meedia ühildamise võimekus. Ettekanne käsitleb ühildava kirjaoskuse analüüsi ja haridusliku arendamise võimalusi. Aluseks on kultuuri transmeedialiste seoste analüüsitavus intertekstilisuse, interdiskursiivsuse ja intermeedialisuse tasandil ning ristmeedialise teadmuskorralduse tekitamine hariduses.

Ettekandes rakendatakse kultuurisemiootika ja sotsiaalsemiootika põhimõtteid, et uurida Eesti animatsioonide hariduslikke rakendusi, keskendudes digitaalsele õpikeskkonnale “Eesti animafilmid”.

Eesti animatsioon kasutab nii žanri universaalseid konventsioone kui ka “nõukogude läänega” seotud eksperimentaalseid lähenemisi (Pikkov 2016: 28). Käsitledes animatsioone nii tekstidena kui ka kunstilise keele näidetena, järgime kahte Juri Lotmani (2000: 417) esile toodud kultuurihariduse suunda – tutvumist kultuuri tuumtekstidega ja kultuurikeelte valdamist. Lisaks analüüsime animatsiooni kui “variõppekava”, mis vahendab sotsiaal-kultuurilisi norme ja mõjutab inimese identiteedi kujunemist. Multimodaalse lähenemise abil uurime animatsiooni ja teiste meediavormide keerulist koosmõju õpikeskkonna multimodaalses ansamblis. Ettekandes analüüsitakse projekti tulemusi ja arutletakse animatsiooni rolli üle kultuurihariduse transdistsiplinaarses raamistikus.

Kobarkriiside ja nurjatute probleemide ajastul on haridusvaldkonnas tõstatunud küsimus, kuidas õpetada mõistma komplekssüsteemide toimimist. Komplekssete protsesside käsitlemine koolides nõuab suurt õppeainete vahelist lõimingut ning süsteemse mõtlemise kujundamist, mille abil on võimalik analüüsida nähtuste omavahelisi seoseid, nende rolli suuremas tervikus ning seaduspärasid, mis neid protsesse kujundavad. Samas on aga komplekssete nähtuste üheks eripäraks see, et need ei ole lõpuni süstematiseeritavad ning ei allu sageli selgepiirilistele kirjeldustele. Nendest mõtlemine nõuab lisaks ka oskust kujutleda, liikuda teadvuse hämaraladel, suutlikkust leppida vastuolude, määratlematuse ning poolteadmistega. Seepärast on komplekssüsteemide tundmaõppimisel oluline roll ka kunstilisel modelleerimisel. Ettekandes keskendun kunstiliste mudelite potentsiaalile komplekssuse kujutlemisel humanitaarhariduses ning analüüsin mõningaid näiteid olemasolevatest praktikatest.

Keeleõppijate tekstide kogud ehk õppijakeelekorpused pakuvad ainest teise keele omandamise uurimiseks ja õppevara koostamiseks. Tüüpiliselt kasutavad neid teadlased ning mõju keeleõppele on kaudne ja aeglane. Selleks, et õpetajad-õpilased korpusi ja tekstianalüüsi vahendeid õppetöös rakendaksid, on tarvis kasutajasõbralikke veebirakendusi, mis arvestavad eri sihtrühmade vajadustega. Tutvustame osalusdisaini põhimõttel kavandatud veebikeskkonda ELLE, mis seob õppijakeelekorpust (TLÜ eesti vahekeele korpust) ja virtuaalset õpikeskkonda. ELLE võimaldab analüüsida nii eri keeleoskustasemetele vastavat õppijakeele materjali kui ka omavalitud õppetekste või õppijate kirjutisi. Nii toetab see andmepõhist keeleõpet, tundideks valmistumist ja harjutuste väljatöötamist, õpilaste tööde hindamist ja nende arengu jälgimist. Anname ülevaate ELLE prototüübi loomisest ja tehnilisest teostusest. Lähemalt vaatleme sõnavara analüüsi tööriistade „Sõnaloend“, „Sõna kontekstis“ ja „Naabersõnad“ kasutusel.

Arvo Pärdi loodud muusikaline keel – tintinnabuli – on eelkõige keel iseendale, sündinud autori seesmisest vajadusest oma maailma mõtestada. Ometi on see osutunud tähenduslikuks ka paljude teiste jaoks. Ettekanne püüab avada Pärdi muusikale omaseid tähendusloome protsesse ning uurida, milliste ideede ja kunstiliste võtete abil ehitub üles tema heliline omailm – „maailm noodipaberil“. Tuginedes Pärdi isikuarhiivis leiduvatele allikatele, sh päevikutele ja vestlustele, käsitletakse Pärdile olemuslikke kunstilisi valikuid, mis ei lähtu eeskätt muusikalistest aspektidest, vaid on seotud tema maailmavaate, teoloogiliste ideede ja elutunnetusega. Arvo Pärdi Keskuse arhiivitöö ja haridustegevuse kogemus lubab väita, et Pärdi loomingu terviklikul uurimisel ja vahendamisel on ka väga oluline hariduslik potentsiaal. Ettekandes otsitakse vastust, kas ja kuidas võiks ühe autori loodud kunstikeel ja individuaalne mõtlemismudel pakkuda tuge universaalsete eksistentsiaalsete küsimustega tegelemisel.

Eestlaste kultuuriidentiteet on pikka aega olnud kirjanduspõhine ja humanitaarvalla õppetöö sellest lähtuvalt raamatu- ja sõnakeskne. Õpilaste kooliväline kultuurikogemus on aga üha selgemalt ekraanipõhine ja multimodaalne ning koolis eraldiseisvates õppeainetes käsitletavate kultuuri- ja kunstivaldkondade läbipõimitus üha ilmsem. Sellised muutused püstitavad küsimusi ajakohase kultuurihariduse sisu, metoodika ja eesmärkide kohta.

Ettekanne teeb sissevaate Tartu Ülikooli semiootika osakonna juures tegutseva Transmeedia uurimisrühma rakendusprojektide kontseptuaalsetesse alustesse. Tegemist on üldhariduskoolidele suunatud õppevaraga, mille eesmärk on toetada Eesti kultuuri(pärandi) õpetamist ja õppimist digipöörde tingimustes. Õppevara arendamisel kombineerime kultuurisemiootika võtmekontseptsioone kaasaegsete käsitlustega kirjaoskustest (eriti kriitiline ja ühildav kirjaoskus) ning tugineme arusaamale kunstiliste mudelite kesksest rollist 21. sajandi võtmepädevuste arendamisel.

Sessioon a

Moderaator: Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseum

Soovin arutleda ja arutlema kutsuda tervikteoste käsitelu eesmärgistuse üle kirjandusõpetuses. Õppevara loomise ja õpetajakoolituse raames puutun kokku hulga rakenduslahendusi vajavate küsimustega. Kas lugemisülesannete eesmärgid on kooskõlas omavahel ning eakohaste pädevustega? Näiteks kuidas saavutada rekreatiivse lugemisoskuse valda kuuluvaid eesmärke, mida on avalikkuseski aktiivselt arutatud, kooliastmetes, kus töötatakse alles funktsionaalse oskuse kujundamise kallal? Kuidas varasem retseptsioon toetab või hoopis takistab teose käsitlemist nüüdisaegses väärtus- ja kultuuriruumis? Näiteks kuidas käsitleda mõningate tüviteoste toksilisi tegelaskujusid ja suhtesüsteeme? Kuidas on noorte lugejate lugemisülesanded kooskõlas tegelike lugemispraktikatega, mida täiskasvanuelus harrastatakse, ja kuidas alles harjutavat lugejat pikema teose lugemisel toetatakse? Näiteks millist nõu oskame anda soodsa lugemiskeskkonna loomiseks, lugemisaja leidmiseks, vastumeelse teosega kontakti saamiseks?

Hiljutine uurimus luulekogude käsitlemisest eesti kirjandusõpetuses kinnitas probleemkohti, millele on luuledidaktilistes teadustöödes osutatud juba kümnendeid: õpilastes tekib luule suhtes õpitõrge, õpetajad tunnevad ebakindlust ning meetodid, metoodilised võtted ja õppevara on ajale jalgu jäänud (Udam, Susi & Meristo 2023). Luuleõpetuse tavad ja viisid Eesti üldhariduskoolides, sh ka eestikeelsele õppele üleminevates koolides vajavad aga süvenevat uurimist, kindlasti ka uuendamist, et nüüdisaegse õppeprotsessi kaudu lähendada õpilasi keelele ja kultuurile, arendada neis sõnakunstiteose tõlgendamise ja sügava mõistmise oskust, kaasata nad oluliste luule- ja laulutekstide maailma, poeetilise väljendusviisi ning kujundliku keelekasutuse võimalustesse. Ettekanne põhineb 2023. aasta II pooles läbi viidud küsitlusel, millele vastas 81 eesti kirjandusõpetajat, ning 2023. aasta lõpus ja 2024. aasta alguses tehtud tunnivaatlustel. Uuringu eesmärk on välja selgitada, kuidas õpetatakse luulet Eesti üldhariduskoolides ja kuidas muuta luuleõpetus tõhusamaks.

Udam, Marie; Susi, Joosep; Meristo, Merilyn (2023). Ühe Tuhkatriinu lugu. Luule(kogu) käsitlemine eesti kirjandusõpetuses. Keel ja Kirjandus, 11, 1051−1075.

Aastatel 2019-2022 on Ene Mihkelsoni Selts koostöös teiste organisatsioonidega (Eesti Kirjandusmuuseum, Liivi Muuseum) korraldanud koolitusi Ene Mihkelsoni luulest emakeele ja kirjanduse õpetajatele. Kolmel eri aastal on neil kokku osalenud 37 õpetajat üle Eesti. 2023. aasta sügisel korraldas selts koos Eesti Ajaloo ja Ühiskonnaõpetajate Seltsiga kahepäevase metsavendluse aja uurimisele pühendatud konverentsi, mille raames toimusid ka Mihkelsoni loomingust inspireeritud kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamise töötoad. Välja töötati neli erinevat tunnikava, mis on suunatud arendama vastavalt kas kultuuri- ja väärtus-, enesemääratlus-, digi- või sotsiaalseid ja kodanikupädevusi. Töötubades osales üle 50 kirjanduse ja ajalooõpetaja. Ettekanne analüüsib 2019-2022 toimunud koolituste ülesehitust, õpetajate osalust ja tagasisidet, samuti 2023. aastal aset leidnud teadlaste ja õpetajate koostööd lõimitud kirjanduse ja ajaloo õpetamise alaste töötubade ettevalmistamisel.

Ettekanne põhineb kahel Ene Mihkelsoni Seltsi korraldatud õpitoal õpetajatele, milles osalesin moderaatorina. Kevadel 2022 toimus õpituba emakeeleõpetajatele Mihkelsoni luulest. Sügisel 2023, Ene Mihkelsoni aastakonverentsil, toimus laiem õpitubade üritus koostöös Eesti Ajaloo-ja ühiskonnaõpetajate Seltsiga, mil ajaloo ja emakeele õpetajad koos üritasid kokku viia ajalooallikaid ja Ene Mihkelsoni romaanides käsitletavaid teemasid metsavendlusest. Eesmärk oli soetada õpimaterjali põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadesse. Ettekandes käsitlen võrdlevalt tähelepanekuid õpitubades toimunud suhtluse kohta, uute õpimustrite loomise ning märkamise kohta. Kui kevadel 2022 toimunud õpitoa eesmärk oli tekstianalüüs ning avatud arutelu, sügisel 2023 loodeti õpitubadest konkreetsemaid tulemusi ning praktilisi rakendusi. Tähelepanekute põhjal esitan hüpoteese sarnaste õpitubade korraldamise vormi ning otstarbekuse kohta tulevikus.

Sessioon b

Moderaator: Joosep Susi, Tallinna Ülikool

Tallinna Ülikooli mitmik-juhtumiuuring annab ülevaate uuriva õpetaja õpiringidest teaduspõhiste õpetamisstrateegiate kasutuselevõtmiseks. Õpetajatele tutvustati ajuteadusest lähtuvaid õpetamis- ja õppimisstrateegiaid ning digikeskkondi, mille abil neid strateegiaid minimaalse vaevaga rakendada. Seejärel kohandasid õpetajad koostöiselt neid strateegiaid oma vajadustele ja kontekstile sobivaks ning viisid läbi sekkumise ja uuringu omaenda õpetamise kohta. Uurimisandmeid koguti nii eel- kui järelküsitlusega, fookusgruppides, kui ka loodud õpistsenaariume uurides. Tulemused näitavad, et uuriva õpetaja õpiringide peamine tajutav muutus õpetajate jaoks on seotud paranenud enesekindluse ja teadmistega tõenduspõhisest õpetamisest ning paranenud koostööga klassiruumis. Kuigi õpetajad väitsid, et on kasutanud mõnda neist strateegiatest ka varem, muutus selliste tõhusate õpetamisstrateegiate rakendamine teadlikumaks, süsteemsemaks ja järjepidevaks.

2023. aastal toimus TLÜ-s õppedisaini koosloomelabor, mis on heaks näiteks edukast teadmussiirdest. Laboris osalesid võõrkeeleõpetajate ja haridustehnoloogide tandemid (16 osalejat) ning ülikooli õppejõudude interdistsiplinaarne uurimisrühm (5 osalejat). Koostöö tulemusena loodi tehnoloogiaga rikastatud, õpilaste kognitiivset kaasatust ning ennastjuhtivat õppijat toetavad õppedisainid, mida koolides katsetati ja koos uurimisrühmaga analüüsiti. Kogutud andmed, sealhulgas intervjuud enne ja pärast sekkumist (20 intervjuud), küsimustik õpetajate ja õpilaste arusaamast kognitiivse kaasamise kohta (17 õppedisaini) ning õpilaste poolt täidetud ennastjuhtiva õppija enesehinnang (küsimustik: 223 osalejat), võimaldavad vastata küsimusele: Kuidas on muutunud õpetajate arusaam õpilaste kaasamisest ning ennastjuhtiva õppija toetamisest võõrkeeletunnis? Uuringu tulemused aitavad sõnastada metoodilisi võtteid õpi- ja digioskuste arendamise toetamiseks.

Tänasel päeval räägitakse üha rohkem taimepimedusest, mis on suureks väljakutseks ka teadumussiirdele. Tuvastamaks taimepimedust rahva seas, tegime Google Forms platvormil kvalitatiivse küsitluse[1], millele vastas 149 Tartus elavat inimest. Palusime järjestada kuni 10 neile olulist looduslikku puud/põõsast, roht- ja kultuurtaime ning neid kirjeldada. Selgus, et puid ja põõsaid märgatakse enda ümbruskonnas kõige rohkem. Vähemalt 10 liiki oskas nimetada 37% vastajatest. Kokku nimetati 74 looduslikku puud/põõsast. Siiski kirjeldasid kõiki oma nimetatud liike vaid üksikud, enamus kirjeldas vaid ühte-kahte puud. Arvame selle põhjuseks et järjest vähem inimesi peavad oma igapäevaelus erinevaid taimi üksteisele kirjeldama. See viib kohaliku loodussõnavara kasutamise kadumiseni. Teeme ettepaneku nimetada see nähtus keeleliseks (lingvistiliseks) taimepimeduseks ja kutsume kolleege otsima lahendust sellele probleemile.

[1] Küsitlus viidi läbi Andres Kohv´i magistritöö raames.

1970. aastatest olid muutuma hakanud folkloristika kaanonid. Tähtsustus kontekst, avardusid ainevaldkonnad, uurijate huvi oli suunatud rohkem kaasaega. Eestisse jõudis tänapäeva folkloristika koos uute lähenemistega just laste- ja noortefolkloori kaudu kui ületati nn triviaalsuse barjäär, mis lubas laste ja noorte endi folkloori suhtuda kui tõsisesse uurimisainesesse. 1990. aastatel korraldasid folkloristid viis suuremat ja väiksemat aktsiooni laste- ja noortepärimuse kogumiseks. Kõige mastaapsem neist toimus 1992. aastal. Materjali kogumine, uurimine, publitseerimine ja propageerimine toimus praktiliselt üheaegselt. See viis folkloori käsitlemise ka koolis uuele pinnale, seda sai nüüd teha laste endi pärimuse kaudu. Küsime, et kas uuendused teaduses tähendavad ka uuendusi teadmiste edastamisel? Sellele vastates teeme tagasivaate tänapäeva folkloori kogumisele ja uurimisele ning nende teadmiste rakendamisele pedagoogikas.

Sessioon a

Moderaator: Andreas Ventsel, Tartu Ülikool

2022. aastal eskaleerunud sõda Ukraina vastu on enneolematult meediastunud konflikt, kus luuakse igapäevaselt palju videomaterjali, pilte ja tekste. Need tekstikillud võivad aidata sündmustest täpsemat aru saada, kuid loovad võimalusi vastase petmiseks ja heidutamiseks ning publiku meelte ja südamete võitmiseks. Levinud on arusaam, et paralleelselt füüsilise sõjaga peetakse infosõda. Avalikkust hoiatatakse sõjaga seotud valeteabe eest ning kutsutakse valvsusele, et hoiduda kasulikuks idioodiks sattumast. Infosõda peetakse hädaohtlikuks, kuid samas ka raskesti mõistetavaks, kuna selle edukust seostatakse tahtliku pettuse ja manipulatsiooniga. Uurin ettekandes, kuidas eesti meedia sõja esimesel aastal infosõda kujutas. Analüüsin Eesti suuremate veebiväljaannete (Postimees.ee, Delfi.ee, err.ee) 80 artiklit. Selgitan infosõja kujutamisel kasutatud tekstivõtteid ning tähendusloomet, tuginen Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise teooriale ning hirmusemiootika raamistikule.

Ettekandes käsitletakse tehisintellekti (AI) rolli kognitiivses mõjutustegevuses ja sellest tulenevaid ohte Eesti julgeolekule. Keskendutakse peamiselt VF-i vaenulikule mõjutustegevusele ja viimastele trendidele kognitiivse mõjutustegevuse valdkonnas. NATO defineerib kognitiivset sõjapidamist kui tegevusi, mida viiakse läbi sünkroonis teiste võimuinstrumentidega, et mõjutada hoiakuid ja käitumist (nt häirides individuaalseid ja grupitunnetusi). Viimasel ajal räägitakse AI puhul saabunud või saabuvast tehnoloogilisest läbimurdest. Juba praegu on AI muutunud oluliseks mitmetes valdkondades, sh kommunikatsioonis. Tulevikus suureneb erinevate AI programmide roll veelgi, sh infosõjas. Tõenäoliselt võib tehisintellekt lähitulevikus viia läbi infomõjutuskampaaniad, juba praegu luuakse tehisintellekti abil deepfake, visuaale, sõnumeid ja narratiive, mis on raskesti tuvastatavad ja millele pole lihtne leida tõhusaid vastumeetmeid.

Ettekande teema ja sisu on rakenduslikus tähenduses põimitud konverentsi põhiteemaga. Alates 19. jaanuarist on Eestis võimalik ohu korral saata ohualal viibijatele asukohapõhine lühisõnum EE-Alarm. 2022. aastal läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SMS-hoiatuste arusaadavust eesti, inglise ja vene keeles ning uurida tõhusaid kommunikatsioonistrateegiaid elutähtsa teabe edastamiseks hädaolukordades. Ettekandes käsitleme kolmekeelsete SMS-hoiatuste arusaadavust keelelisest vaatenurgast. Uuringu raames koostatud kolmkeelsed testsõnumid saadeti 6597 osalejale, tagasiside saadi 5028 inimeselt. Uuringu tulemused heidavad valgust kolmekeelsete SMS-hoiatuste arusaadavusele ja toovad välja parandamist vajavad valdkonnad, näiteks spetsiifiliste terminite kasutamine ning venekeelse sõnumi esitamine ladina tähestikus. Kokkuvõttes rõhutavad uuringu tulemused, kui oluline on kohandada SMS-hoiatusi vastavalt sihtrühma keele-eelistustele ja kultuurilisele kontekstile.

Sessioon b

Moderaator: Mari-Liis Madisson, Tartu Ülikool

Ettekandes räägin sotsiaalmeediakanalites (eriti Twitteris) seoses Vene-Ukraina sõjaga levinud propagandanarratiividest ning sellest, kuidas kodanikuaktivismi korras on leitud võimalusi neile vastu astumiseks. Lähemalt keskendun NAFO (North Atlantic Fella Organization) ja Twitteri-konto Bad Baltic Takes tegevusele, mis alates täiemahulise invasiooni algusest 2022. aasta veebruaris on olnud Vene narratiivide naeruvääristamisel ja maha surumisel küllalt efektiivne ning võimaldanud teiste seas ka eestlastest Ukraina toetajatel ennast inforuumis kehtestada. Samuti tuleb juttu võimalikest ohtudest, mis taolisi vabatahtlikkuse alusel tekkinud infosõjakogukondi varitsevad ning sellest, kuidas nende anonüümse ja pseudonüümse kodanikuaktivismiga on püüdnud suhestuda n-ö peavoolu-ajakirjandus, erineva taseme poliitikud ja muu oma tegeliku nime all sotsiaalmeedias esindatud ametlik ja poolametlik sfäär.

Vladimir Putin on nimetanud NSV Liidu lagunemist "kahekümnenda sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks". Kas oli see hinnang ajaloosündmusele või juhis poliitika kujundamiseks? Riigid kasutavad ajaloo narratiive (geo)poliitiliste eesmärkide õigustamiseks, rahvusvaheliste koalitsioonide loomiseks ja kodu- ja välismaa avaliku arvamuse kujundamiseks. Auditooriumi tõlgendusteede kujundamisel kasutatakse ajalooliste sündmuste kirjeldamisel moraali ja kultuurimälu seisukohast häirivad tekstistrateegiaid. Emotsionaalselt laetud strateegiliste ajaloo narratiivide mõtestamisel lähtutakse semiootilisest kultuuripsühholoogiast, mis võimaldab näidata, kuidas Kremli ajaloo käsitluses levitatakse vastandlikke narratiive ukrainlastest kui natsidest ja kui vennasrahvast, mis samas toimis ühtse strateegilis-kommunikatiivse eesmärgina: ette valmistada auditoorium tulevaseks sõjaks. Ühtlasi arutletakse, kuidas afektiivset tähendusloomet tuleb arvesse võtta vaenulike narratiivide tõrjumisel.

Ettekandes näitame, kuidas uurida Venemaa valitsuse rahvusvahelist mõjutustegevust kombineerides kriitilise diskursusanalüüsi (Hansson & Page, 2023), strateegiliste narratiivide analüüsi (Miskimmon et al., 2017) ja kultuurisemiootika (Eco, 2005) raamistikke. Selgitame, milliseid õigustusvõtteid kasutab Venemaa välisministeerium oma ingliskeelsetes sotsiaalmeediapostitustes alates täiemahulise sõja kuulutamisest Ukraina vastu veebruaris 2022, ning kuidas need seonduvad Kremli narratiividega, mille eesmärk on NATO ja Euroopa Liidu riike halvustada ja nõrgestada. Ühtlasi näitame, kuidas Eco mudellugeja kontseptsioon võimaldab analüüsida lühisõnumeid strateegiliste narratiivide osadena.

Viidatud kirjandus:

Eco, U. (2005). Lector in Fabula. TÜ Kirjastus.

Hansson, S., & Page, R. (2023). Legitimation in government social media communication: The case of the Brexit department. Critical Discourse Studies, 20(4), 361-378.

Miskimmon, A., O’Loughlin, B., & Roselle, L. (2017). Forging the world. U of Michigan Press.

Moderaator: Julia Kuznetski, Tallinna Ülikool

Enne teist maailmasõda tegutses Eestis aktiivne loomakaitseliikumine, mille kõrgaeg oli 1930. aastatel. 1934. aastaks oli Eestisse loodud kokku 22 loomakaitseseltsi, mis olid ühinenud keskorganisatsiooni, Eesti Loomakaitse Liidu (ELL) juhtimise alla. Olulisemad liikumise organiseerijad ning ideoloogilised eestvedajad olid ELL-i esimehed, keda 1930. aastatel oli ametis neli: Eerik Kattemaa, Elmar Vau, Bernhard Methusalem ning Peeter Päts. Eesti loomakaitseseltsid, nagu teisedki vabatahtllikud organisatsioonid, kaotati teise maailmasõja ajal, kui Eesti vallutati NSV Liidu poolt. Liikumise juhid ja olulisimad aktivistid langesid repressioonide ohvriks. Oma ettekandes vaatlen ma ELL-i esimeeste tegevust teise maailmasõja ajal ning pärast sõda, üritades eelkõige vastata küsimusele – kas ja kuivõrd oli neil võimalik jätkata loomakaitselise tegevusega uute olude valguses? Oli see üldse võimalik? Kui ei olnud, siis kuhu nad suunasid oma energia?

Hugo Viires (1907–1974), kirjanduslike ambitsioonide ja Siberi-kogemusega Virumaa intellektuaal, pakkus 1964. aastal ajakirjale Nõukogude Eesti Tervishoid varjunime all illustreeritud artiklit põlevkivibasseini floorast ja faunast. See kaardistab ka tolleks ajaks talumatuks paisunud keskkonnaprobleeme: õhu-, vee- ja mürareostust. Meedikud kaastööd ei avaldanud, pidades sobivamaks Eesti Loodust. Artikkel ei ilmunud ka seal, säilinud on Gustav Vilbaste positiivne retsensioon. Viirese käsikiri on narratiivide segu 1930ndate tööstusvaimustusest, klassikalisest looduskaitsest, nõukogude propagandast, teadusest, nostalgiast ja siirast murest. Ajaliselt positsioneerub kirjutis Juhan Smuuli ja Rudolf Sirge 1956. a. „Pravdale“ antud intervjuu ning Kersti Merilaasi luuletuse „Rüvetatud jõgi“ (1966) vahele: keskkonnamurest võis juba kõneleda, kuid kasutades nõukogude konjunktuurset sõnavara. Ettekandes lahkame käsikirja Viirese varasemate tekstide ja Eesti NSV looduskaitse voolude valguses.

Keskkondluse juured olid Eestis väikesemõõtmelises, tasases dissidentluses, mis läbistas oma igapäevase, erinevates klubides, köögilaudade taga jm esineva kohaloluga tervet ühiskonda. Sel oli elutähtis roll 80ndate Laulva revolutsiooni kordaminekus. Ometi lagunes aktivismi selline alus kiiresti NLi kokkukukkumise järel ning rahvas kaotas võime protestida; ühtlasi suhtus meedia protestidesse uues Eestis sageli halvasti. Meediakajastuste ja intervjuude põhjal vaatlen, kuidas sellel taustal on toimetanud uued keskkonnaliikumised, sealhulgas metsa- ja kliimaprotestid.

Ettekandes vaatan lähemalt irooniakasutust keskkonnaprotestides, võttes keskseks näiteks Eesti fosforiidisõjad, iseäranis Priit Pärna naljapildi „Sitta kah!“ (1987) ning lähemast minevikust metsasõjad, mida esindab Räpina Jacki “Kullalaane blues” (2021). Küsin, kas iroonia ja nali võiksid olla protestistrateegiad, millele keskkondluse-uuringutes senisest rohkem tähelepanu pöörata. Ökokriitika raames on huumori rollist keskkonnakujutuses kirjutatud vähe, kuid see-eest väga veenvalt; inspireerivaid käsitlusi leiab sellistelt olulistelt autoritelt kui Joseph Meeker, Nicole Seymour, Scott Slovic, Hannes Bergthaller. Kuivõrd eelnevad käsitlused lähtuvad peaasjalikult angloameerika kultuuriruumist, siis on ilmselge, et vaatenurkade paljususe tagamiseks oleks vaja sellesse häältekoori tuua ka näiteid Euroopa äärealadelt, näiteks Eestist. Ettekannne arutleb nimetatud autorite seisukohtade valguses eelpool välja pakutud näidete üle kohalikust keskkonnaprotestivaramust.

Sessioon a

Moderaator: Raili Marling, Tartu Ülikool

Ettekanne keskendub majanduslikule prekaarsusele ja sellest tulenevatele afektidele kaasaegses eesti kirjanduses. Praegune ühiskond nõuab inimestelt enesedistsipliini, töökust ja oma edukuse projitseerimist, kuid samas tekitab ebakindlus ning laialt levinud vaesus või selle kartus ärevust ja raevu. Ettekanne tõukub Lauren Berlanti, Bruno Latouri ja Mark Fisheri töödest, et analüüsida seda, kuidas eesti kirjanduses kujutatakse afekte, mida tekitab lootuse kaotamine parema tuleviku võimalikkusesse. Konkreetsemalt on tähelepanu all Andrus Kasemaa Ema tuba (2022) ja Au kolhoosikorrale (2023). Keskendutakse ambivalentsetele afektidele kui tänapäevase kriisiühiskonna ühele tunnusele. Laiemaks eesmärgiks on vaagida, kuidas kirjandustekstis saab edasi anda permakriiside poolt tekitatud ebakindlust ja apaatiat.

Pidevalt märgiliste sündmuste keskel olemine on kriisid muutnud sündmusest situatsiooniks (Berlant 2011). Kriisi pikaajaline kulgemine, tsüklilisus ja katastroofide kordus tekitab emotsioone, mille kohta kasutan Sianne Ngai (2005) mõistet koledad tunded (ugly feelings). Ettekandes arutlen koledate tunnete üle, mis tulevad esile Franny Choi luulekogus „The World Keeps Ending, and the World Goes On“ (2022) ning Sveta Grigorjeva luulekogus „Frankenstein“ (2023). Choi ja Grigorjeva diagnoosivad teostes hetkeolukorda: pidev kokkupuude kriisidega on põimunud igapäevaelu rutiinidesse ning kriisisituatsioon on loonud olukorra, kus turvatunde kadumine on muutnud meie suhestumist ümbritseva maailmaga. Ngai (2005) pakutud koleda tunde-mõistetest toon esile luuletustes väljenduvad ärrituse, ärevuse, ja küllastuse (stuplimity) tunded. Suutmatus mõjutada hetkeolukorda ja luulekogudes väljendatud koledad tunded osutavad rahulolematusele, mida kriisi tavalisus rõhutab (vt Fisher 2006).

Michel Foucault on näidanud, kuidas hullumeelsust on hakatud mõtestama mitte loodusliku väärarengu, vaid inimkäitumise kõrvalekaldena. Varasema, kaugelt äratuntava ja erandliku monstrumi asemele on astunud laialdaselt levinud parandamist vajav indiviid, kelle käitumises nähakse ennekõike normile mitteallumist. Ent kuidas siis hullu ära tunda, kui nähtavad tunnusjooned puuduvad? Sarnane dilemma avaldub ka teatris: ebardlik Caliban mõjub koheselt õõvastavalt, kuid kuidas kujutada nägusat sarimõrvarit Roberto Zuccot ilma pehmendamata vägivalda? Ettekande käigus vaatlen ühte varjatud anormaalsuse – tuimuse – erinevaid avaldumisviise, keskendudes sh Vaba Lava näitemängule „Keegi KGBst“. Nagu muu hulgas selgub, ei ole lahendused olemuslikult universaalsed, vaid sõltuvad sotsiaal-poliitilisest keskkonnast. Nii näiteks ei nähtud enne täiemahulise sõja algust Ukrainas antud lavastuses probleeme, kuid pärast sõja puhkemist eemaldati tükk minevikutraagika aktualiseerumise tõttu mängukavast.

California metsatulekahjud ja orkaan Harvey USA-s, aastatuhande põud Austraalias ja kuumalained kõikjal Euroopas – kliimakriis on loodusõnnetuste sagenemise tõttu muutunud paremini märgatavaks ja kliimaliikumine kogunud populaarsust. Arutlen ettekandes milliseid funktsioone keha kehastab kliimaaktivismi ilmingute kontekstis Euroopas. Lisaks küsin kuidas ja miks kliimaaktivistid oma keha avalikus sfääris kasutavad, milliseid tähendusi nad oma kehale määravad, kuidas nad on suhestuvad enda haavatavusega. Uuringu teoreetiline raamistik ühendab sotsiaalse konstruktsiooni teooria ja feministliku posthumanistliku teooria, et kontseptualiseerida habrast paikset keha (ingl. situated body) kui aktivismi biopoliitilist vahendit. Viisime 2023. aastal läbi üheksa poolstruktureeritud intervjuud kliimaaktivistidega erinevatest geograafilistest piirkondadest üle Euroopa. Andmete analüüsimiseks kasutasime kultuurisotsioloogiale omeast temaatilist analüütilist lähenemist.

Sessioon b

Moderaator: Raili Marling, Tartu Ülikool

Keelekriisi nime all võtame kokku Eesti meedias aastatel 2020—2022 aset leidnud debati keelelise vabaduse, keelenormide, keelekorralduse ning EKI sõnastikureformi üle. Selle küllaltki kompaktse diskursuse analüüs sellest seisukohast, kuidas kombineeruvad omavahel eri autoripositsioonide väärtused, emotsioonid ning kujundlik eneseväljendus, on õpetlik selles suhtes, kuidas näeb välja kriisikommunikatsioon üldisemalt ja kas ning kuidas panustab diskursuse pingestumisse kujundlik keelekasutus. Uurimuse lähemas fookuses on kujundid, mida kasutatakse keele enda kohta. Nimelt on keel oma erinevates avaldumisvormides sedavõrd mitmetahuline ja abstraktne nähtus, et sellest on pea võimatu üldse rääkida või mõelda, tuginemata konkreetsematele ja argikogemusest tuttavatele valdkondadele. Metodoloogiliselt toetume kriitilisele diskursuseanalüüsile; kujundite analüüsil aga kognitiivsele metafooriteooriale ning selle edasiarendustele.

Eestis pole meeleavaldused (seni) olnud just sage nähtus, samas kui näiteks prantslaste puhul on streikimist ja meeleavalduste korraldamist peetud lausa rahvusspordiks. Suured kriisid ja/või pöördelised ajad on aga meilgi protestijaid oma nõudmistega tänavatele toonud ja toomas. Ettekanne kõrvutabki kahes väga erineva protestikultuuriga kultuuriruumis, Eestis ja Prantsusmaal, parema tuleviku nimel peetud meeleavaldustel kasutatud loosungite retoorikat, analüüsides loosungi kui tekstizanri ja kummagi kriisikultuuri spetsiifikaid ajas. Näitan Pariisi 1968.a. loosungite püsivat taaskasutust prantsuse protestikultuuris ja sama 1968.a. sügise Tartu tudengipäevade rongkäigu loosungitele sarnaseid elemente näiteks 1992.a. Eesti esimeste vabade valimiste valimisloosungitel ning ka tänaste kliimaaktivistide plakatitel, mis Eesti kontekstis inspireeruvad omakorda 1980ndate „fosforiidisõja“ loosungeist. Mõjusa minevikuga suhestumise taustal otsin uusi inspiratioonipakkuvaid narratiive.

Eestit on läbi aegade tabanud erinevad kriisid, millega toimetulekuks on kasutatud erinevaid meetodeid ja võimalusi. Üks vanemaid ja tuntumaid on kindlasti koomilise elemendi või olukorra kasutamine vastumürgina, et kriisist edukalt välja tulla. Eesti kultuur on kriisisituatsioonide lahendamise poolest üsna rikas: näiteid leidub rahvaluulest kaasaegsete visuaalsete kunstiteosteni (filmid, kujutav kunst jms). Häid tulemusi on seejuures leida klassikaliste teoste ekraniseeringutest, näiteks Eduard Vilde näidendid, August Gailiti ja Oskar Lutsu teoste ekraniseeringud. Kaasaegsest kirjandusest esindab kriisi ja koomika positiivset vastastikmõju kindlasti Andrus Kivirähk,luules Contra. Ettekandes võetakse vaatluse alla 20. saj ja 21. sajandi tekstid Eduard Vildest Andrus Kivirähkini, rahvaluulest filmini, verbaalsetest tekstidest intersemiootilisteni. Peamine küsimus on, kuidas luuakse neis tekstides koomiline efekt ja millist mõju see kriisisituatsioonile või õppetööle koolis võib osutada?

Haruldane näide usuteadlaste aktiivsest osalemisest majandusteemalistes aruteludes on XX sajandi Eesti teoloogia üks suurkuju Eduard Tennmann. Üleilmse majanduskriisi, suure depressiooni ajal avaldas Tartu Ülikooli hilisem võrdleva ja süstemaatilise usuteaduse professor Tennmann arvukalt majandus- ja rahandusteemalisi publikatsioone, mida on siiani vähe uuritud. Ettekande eesmärk on kirjeldada, kuidas Tennmann mõtestas majanduskriisi, ja tõsta tema vaated interdistsiplinaarsesse ajastuülesesse dialoogi. Tennmanni nägemuses oli majandussurutis moraali ja mõistuse kriis ning seetõttu saavad tähelepanu nii tema majanduseetika kui ka konkreetsed rahapoliitilised ettepanekud. Viimaseid ei võetud otsustajate ega spetsialistide seas omal ajal kuigi tõsiselt. Vaatluse alla tuleb ka vastuoluline nähtus Tennmanni kirjutistes – kaldumine vandenõuteooriatesse. Ettekande autor püüab mõista selle kultuurifenomeni olemust majanduskriisi kontekstis XX sajandi alguse mõtteloo taustal.

Sessioon a

Moderaator: Ene Kõresaar, Tartu Ülikool

Euroopa Liit on viimase kümnendi jooksul loonud ja arendanud oma kultuuripärandit Euroopa kultuuripärandi märgise abil (European Heritage Label). Märgis on osa liidu kultuurilisest integratsioonist, mille eesmärk on luua ühtset identiteedinarratiivi ja tugevdada selle kaudu kodanike kuuluvustunnet Euroopasse. Osa kuuekümnest kultuuripärandi märgise objektist on pühendatud Euroopa keerulisele minevikule ehk vägivaldsetele poliitilistele reziimidele (kommunism, natsism). Ettekande eesmärk on analüüsida, kuidas tõlgendavad märgise objekte (muuseume) nende külastajad: mida toovad nad esile Euroopa keerulise minevikuna ning kuidas nende pärandinarratiividega samastuvad. Empiirilise materjalina kasutan intervjuusid, mis on tehtud 11 kultuuripärandi märgise objektil aastatel 2017, 2018 ja 2023. Väidan, et kuigi vaid osa neist objektidest käsitleb Euroopa keerulist pärandit, toovad külastajad Euroopa keerulist minevikku esile ka teiste muuseumide puhul.

„Mõtlev muuseum. Näiteid KUMU näituseprogrammist“ on praktiline ülevaade, kuidas kunstimuuseum on oma tegevuste ja näituste kaudu ühte või teist keerulise pärandi küsimust viimastel aastatel algatanud/tõstatanud/käsitlenud (kolonialism ja kogud; enesekoloniseerimine; rassi- ja sooteemad; antropotseen; posthumanism jne).

Eesti ajaloos põimuvad omavahel erinevate koloniaal- ja okupatsioonivõimude mõjud, mis on vahetult mõjutanud ka muuseumide ajalugu ja esemete jõudmist muuseumide kogudesse. Lähtudes dekoloniaalse museoloogia ideedest käsitlen ettekandes muuseumi kogudes olevate esemete kultuuriliste trajektooride ja nende eelneva kasutuse avamise võimaluste üle muuseumi näitustel. Kuidas saaksid esemete lood aidata avada Eesti (muuseumide) ajaloos omavahel põimuvaid mitmekihilisi koloniaalseid mõjusid? Kuidas saaksid esemed aidata kaasata uute teadmiste loomise protsessi teadlikumalt ka publikut? Arutlen nende küsimuste üle kasutades näiteid Eesti Rahvamuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudesse jõudnud erakogudest.

Keerulise pärandi teemad puudutavad paljude muuseumide kogusid, ka ülikoole ja nende kollektsioone. Ülikoolimuuseumide kogud sisaldavad materjale, mis peegeldavad distsipliinide ja õpetamise ajalugu ning uurimissuundade arenguga seotud materjale. Need kogud jutustavad lugusid sellest, kuidas on jõutud läbimurrete, avastuste ja teadmisteni, mille saavutamise lahutamatuks osaks on ka läbikukkumised ja seniste teadmiste ümberhindamine. Kogusid on läbi aja kujundanud ka annetused, mis akadeemilise asutuse sidusgruppide mitmekesisusest tulenevalt on eritüübilised ja võivad tingida ka kriitiliste küsimuste esitamise enne kogusse vastuvõttu. Ettekanne tõstatab TÜ muuseumi näitel küsimusi, kuidas määratleda keerulist pärandit, millised on sellega tegelemise raskused akadeemilises asutuse asutuses, kuidas seda pärandit hinnata ja mõtestada, eksponeerida avalikkusele ja kasutada õppetöös ning teadvustada laiemalt ka uute keerukate pärandikihtide lisandumist muuseumikogusse lähitulevikus.

Keerulise pärandi etümoloogia viitab sellele, et minevikku on võimalik lahti kerida lihtsamasse ja arusaadavamasse lineaarsesse vormi. See sirgjoonelisem ajalugu eksisteerib aga vaid kui konstruktsioon, nagu MacDonaldi "positiivne identiteet", mida ohustab keeruline või raske minevik.

Toetudes Donna Haraway sõnadele, et praeguses ajahetkes on tarvis "tekitada probleeme ja lüüa üles võimsaid vastuseid laastavatele sündmustele, aga ka rahustada rahutuid vetesid ja taastada vaikseid kohti" (2016: 1), on minu ettepanek aktiivselt aktsepteerida ja kutsuda esile muuseumikogude paljusust.

Oma ettekandes arutan, kuidas kollektsioonide digitaalne avamine või eetiline "tuulutamine" (Odumosu 2020) julgustab keerulisust ning soodustab ajaloo paljususe märkamist mäluasutustes. Vaatlen Eesti Ajaloomuuseumis ja ERMis asuvate maailmarahvaste etnololoogia kogusid ning arutan, kuidas välispublikule ligipääsetav digitaalne platvorm soodustab nendesse esemetesse põimitud narratiivide avanemist.

Sessioon b

Moderaator: Kirsti Jõesalu, Tartu Ülikool

1994. aasta 28. septembril hukkus reisiparvlaev Estonia, viies märga hauda 852 inimest. Eesti Meremuuseumis seni sel teemal näitust tehtud ei ole. Laevahuku 30. aastapäevaks avatav näitus on austuseks ja lugupidamiseks laevale ja laevaperele, aga ei tegele laevahuku põhjustega. Käsitleme laeva lugu selle ehitamisest kuni lõpuni. Me ei ole saanud järgida ühtki tavapärast näituse loomise ja turundamise praktikat. Seisame igapäevaselt silmitsi äärmiselt tundlike küsimustega. Millised teemad on liiga tundlikud? Tegemist oli reisilaevaga, kus pakuti erinevat meelelahutust, mil moel seda piisavalt neutraalselt edasi anda? Missugune peaks olema näituse kujundus – neutraalne või traagikat rõhutav? Millise ajahetkega näitus lõppema peaks? Kuidas avalikkus sellele reageerib? Muuseumi kogudes seni Estonia kohta olnud materjal puudutab peaaegu ainuüksi laevahukku, mistõttu tuli luua hea kontakt endiste Estline töötajate ja Estonia meeskonnaliikmetega, aga ka hukkunute lähedaste või pääsenutega.

Patarei muuseumi puhul on selge, see koosneb terviklikult keerulisest minevikust. 20. sajandi okupatsioonide periood, holokaust, küüditamised, arreteerimised, hukkamised ning inimsaatuste põrmustumine on see, mis on Patarei „looga“ väga tihedalt seotud. Täna teab valdav enamus Patareid kunagise vangla siis merekindluse ja mõned kaitsekasarmuna. Ekspositsioonis ei ole ühtegi perioodi vahele jäetud, kuid keskendub see ajaliselt kõige traagilisemale perioodile Patarei ajaloos. Muuseumi seinad ja interjöör kõnelevad enda eest ning viivad külalise ajas tagasi ning tema jaoks väga ebamugavasse keskkonda. Lisades ohvrite ja kurjategijate lood kasvab näituse psühholoogiline pinge väga suureks – kuidas tagada selles hetkes külastaja heaolu ja vastuvõtlikus? Kuidas külastajat kaitsta, samal ajal talle näidates sündmuseid, mille sarnased ei ole jäänud ajalukku vaid toimuvad Euroopa serval tänagi?

Inspireerituna Michael Rothbergi raamatust “Implicated Subject: Beyond Victims and Perpetrators” (2019), mis nihutab arutelu keerulise mineviku üle süü ja süütuse mõistetelt vastutusele ja vastutuse keerukusele, käsitleb ettekanne seda, kuidas muuseumid Eestis ja Lätis on oma näitustele toonud küsimuse nõukogude mineviku mäletamise keerukusest, piiridest ning nendega kaasnevast ebavõrdsusest. Kriitiline arutelu nõukogudejärgse mälukultuuri piiride/piirangute üle jõudis (ajaloo)muuseumidesse 2010. aastatel. Ettekandes analüüsitakse Tukumsi regionaalmuuseumi (Läti, 2014) ning Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu (Eesti, 2018) püsinäitusi. Mõlemad esindavat kriitilist vaadet nõukogudejärgse mälurežiimi ideoloogiliste eeldustele, valikulisusele ja tõeambitsioonidele. Ettekandes küsitakse, kuidas ja mis tasandil avaldub opositsioon dominantsena tajutud mäletamisviisi(de)ga, kuidas see kriitika museograafiliselt avaldub ning mis on representatsiooni piirid?

Vabaõhumuuseumi kolhoosimaja on palju tähelepanu pälvinud projekt. Juba idee avalikustamisel tekitas tüüpprojekti järgi ehitatud hoone ületoomine teravaid diskussioone. Ühelt poolt kardeti nõukogude maaehituse sümboli püstitamisega vabaõhumuuseumi külamaastiku rikkuda, teisalt rõhutati ülesannet käsitleda ka keerulist ajalugu. Me ei seadnud eesmärgiks tegelemist poliitilise ajalooga, vaid tahtsime rääkida murrangutest maainimese argipäevas läbi perelugude, vältides samas kaldumist nostalgiasse, aga ka rõhutatult negatiivset suhtumist. Külastajate tagasiside näitab, et kolhoosimaja kätkeb endas siiski nostalgiat – kõneleb see ju nõukogude ajal elanud inimeste noorusajast, millest aja möödudes jääb sõelale pigem hea. Et käsitlus nõukogudeaegsest maaelust ei kujuneks "liiga ilusaks", tunnetab muuseum vajadust anda kolhoosiajale laiem taust. Ettekandes arutleme kolhoosimaja näitel poliitiliselt põlatud, kuid ka nostalgiat esilekutsuva mineviku kajastamise võimaluste ja väljakutsete üle.

Kuigi Nõukogude võim lõppes Eestis juba 32 aastat tagasi, leiab muuseumides jätkuvalt ekspositsiooni osi, mis pärinevad Nõukogude perioodist. Analüüsin võrdlevalt kahte ekspositsiooni Võrumaa ja Saaremaa muuseumis; Võrumaa muuseumi ekspositsioon pärineb osaliselt aastast 1985, Saaremaa oma aastast 1985/1987. Markeerin, millised põhimõtted on marksistliku ajalookäsitluse järgi kujundatud ekspositsioonides esiplaanil, milline on nende museoloogiline keel. Kuidas väljendub see nendes kahes ekspositsioonis, mis on säilinud 1980. aastatest ning mida on muudetud? Millised on ekspositsiooni loomise otsesed eeskujud? Ettekandes analüüsin lühidalt ka näituste retseptsiooni ajakirjanduses 1980. aastatel ning selle muutuseid 1990. aastatel. Esitluse teine pool käsitleb muuseumitöötajate arvamusi ja nägemusi ekspositsiooni tuleviku teemal. Analüüsin, millised on erinevad strateegiad ja võimalused nõukogudeaegsete püsinäituste tuleviku lahendamiseks.

Sessioon a

Moderaator: Timo Maran, Tartu Ülikool

Traditsioonilise keskkonnafolkloori kasutusväärtus kestlikkusega seotud teemade avamisel tänapäeva kontekstis vajab nüansirikkamat analüüsi. Vaatamata tehnologiseerunud ja ilmalikustunud pealispinnale põhinevad nüüdisühiskonna väärtused (sh keskkonnaeetika, säästva looduskasutuse ideed) traditsioonilisel maailmatunnetusel. Ettekandes vaatlen, kuidas oleks võimalik teavet, mida pärimuslik lähenemine vahendab keskkonnaprobleemide põhjuste, ennetus- ja sekkumisviiside kohta, nüüdisaja keskkonnapoleemikas paremini arvesse võtta. Kas eesti keskkonnafolkloor, mis on enamasti seotud mingi konkreetse kohaliku ökosüsteemiga ja selles ökosüsteemis elavate inimeste tegevustega, saab olla teeviidaks globaalsete keskkonnaprobleemide leevendamisel? Kuivõrd saavad traditsioonilised keskkonnakriisidega kohanemise rituaalid inspireerida tänapäeval kollektiivset konstruktiivset käitumist? Kuidas pärimuselt õppida tõhusamat rohekommunikatsiooni (nt moraalsetest paanikatest, polariseerumisest hoidumist)?

Parandamine ja taaskasutus kui isetegemise viisid kaasajal on esile kerkinud Eesti ühiskonnas konsumerismile vastanduvate trendidena, mida veavad eest noorema generatsiooni aktivistid, moedisainerid ja käsitöötraditsioonide hoidjad. Keskkonnakriisi tingimustes on neile aina enam tähelepanu juhitud ka riiklikul tasandil kui jäätmete tekke vähendamise viisidele ja osana ringmajandusest. Ettekanne põhineb ERMi kirjasaatjate võrgu kaastöödel ja autori etnograafilistel välitöödel. Kodune parandamine ja taaskasutamine on olnud tavapäraseks osaks Eesti kultuurist ajast aega. See oli normaalsus ka Nõukogude aja tarbimiskultuurist, mis on meie kultuurimälus veel elav kihistus. Masstarbimise juurdumisega 21. sajandi alguse Eestis on toimunud katkestus mentaliteedis, tarbimisharjumustes ja oskuste edasikandumises põlvkondade vahel. Parandamist ja taaskasutust võiks mõtestada kultuuripärandina, mis on kaasajal oluline ja rakendatav lihttehnoloogia jätkusuutlikuma tuleviku loomisel.

Ettekanne lähtub india kirjaniku Amitav Ghoshi tuntud teoses "The Great Derangement. Climate Change and the Unthinkable" paradoksaalsena püstitatud küsimusest, miks on nii, et ehkki ökoloogiline kriis on intiimselt ja ainsuslikult kapitalistliku inimkultuuri põhjustatud ja planeet Maa ökosüsteemiga seonduv nähtus, on seda kirjanduses käsitletud iseäranis teadusulmes, kus manatakse esile olemasolevast lahknevaid maailmu ja teadaolevatega võrreldes teistsuguseid kultuure? Vastuseks käsitleb ettekanne teadusulme representatsioonilisi võimaldavusi ning toob välja vähemalt kuus põhjust:

(1) suurte aegruumiliste mõõtkavade poeetilise menetlemise kogemus;

(2) haakumine globaalse teadlikkusega;

(3) suutlikkus muuta ebatõenäoline tõenäolisemaks;

(4) mitte-inimlikule keskendumise žanriline traditsioon;

(5) lahkneva maailma realistlikust kujutamisest tulenev keskkonnatundlikkus;

(6) ühiskondlike tulevikustsenaariumite esitamise ning nende kogemusliku sisustamise žanriline traditsioon.

Ühiskonna väärtused ja ideaalid on kultuuri luua. Ideaal, mida XX sajand ohjeldamatult levitas, on soov piiramatu energia järele. Kui varasem kultuur kasvatas energiakasutust inimese kohta vaevalt 3 korda, siis üksi XX sajand 10 korda (tasemelt 0,5 kW tasemeni 5 kW inimese kohta). Selle lisaks võetud energiaga on ära muudetud maastikud, hävitatud väga suur osa pärismaiseid kooslusi, keemiliselt ümber töötatud väga palju ainet, ehitatud palju gigante ja lisatud vägivalda. Ülemäärane energiakasutus paratamatult hävitab elurikkuse. Uued tehnoloogiad sünnivad soovist nende järele. Mis on väärtustatud ja mis mitte, sünnib kultuuriprotsessidest. See kasvatab harjumusi, mis on ühe sajandiga äärmiselt palju muutunud. Soov piiramatu energiakasutuse järele on vale, kuna on vastuolus elurikkuse hoidmisega. XX sajandi vea parandamine nõuab harjumustes suuri muutusi, mis aga vajab põlvkondi aega. Võtame arutleda väiksema energiatarbega kultuurile ülemineku teid, mõjusid ja kaasnevaid keerukusi.

Sessioon b

Moderaator: Jaak Tomberg, Tartu Ülikool

Ökokunst hõlmab erinevaid lähenemisi inimese ja looduse suhetele, alates poeetilistest või kriitilistest representatsioonidest, sekkuvatest aktsioonidest ja protestivatest praktikatest dialoogilise aianduseni. Moel või teisel on loodud koos teiste liikidega, erinevates etappides või lähtealustelt. Arvestades keskkonnahumanitaarias üha enam aktuaalset paljuliigilisust ja -vaatelisust, tuleks ka ökokunsti seniseid mõõtmeid ümber mõtestada, kaasata selgemalt mitteinimestest kogukonda, nende vaateid ja hääli. Arutame, mil viisil tuua ökokunstilistesse sekkumistesse rohkem erinevaid perspektiive inimesest autori kõrval; mida erinevad koosloomelised ökokunsti lähenemised toovad kaasa kunstniku, teose ja vastuvõtja jaoks – näiteks kuidas autori kontrolli vähendada ja teiste toimijavõimekust esile tuua või milline on erinevate ökokunstiliste sekkumiste potentsiaalne mõju eri osapooltele. Ettekanne põimib semiootiku ja kunstniku vaateid, ökokunsti näiteid ning semiootilist modelleerimist.

Looduse väärtustamist saab õppida ka läbi selle estetiseerimise. Keskkonnaesteetika juured ulatuvad 18. sajandi revolutsioonieelsele Prantsusmaale, kus olid pead tõstmas nii ratsionalism, teaduse areng, demokraatia sünd kui ka humanismi ning looduse esteetika ja selles peituva tõe välja uurimine ja ratsionaalne seletamine. Samas tõi looduse ratsionaliseerimine endaga kaasa sundluse pideva progressi järgi, mis tekitas mitmeid filosoofilisi vastuolusid. Üks märgilisem looduse austaja oli mõtleja Denis Diderot, kes mõtiskles oma mahukas kunstikriitikas tihti looduse ja esteetika seoste üle. Diderot’ arvates olid loomulikkus ja truudus loodusele ühed kõige olulisemad kontseptsioonid nii maalikunstis kui kultuuris, seaduses ja riigikorras, pidades seda isegi jumala rolli ja religiooni võimalikuks asendajaks tulevikus. Tema arvates ei eemaldanud looduse estetiseerimine inimest n-ö universumi moraalsest keskpunktist, vaid aitas mõista paremini nii loodust, ennast kui ka tervet ühiskonda.

Ettekande eesmärgiks on näidata posthumanistliku mõtteraamistiku abil Friedrich Hölderlini teose „Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal“ ühte viisi, kuidas saab esteetika reageerida kliimakriisile. Ühe võimaluse pakub meile Hölderlin ning tema ülevuse mõiste, kuna see on mõiste, mille abil saab ületada antropotsentrismi ning looduse objektistamise ja võõristamise. Ülevuse kaudu kogeb inimene oma väiksust tohutute mägede, hävitavate tormide, taevast vastu vaatava lõpmatuse ees. Sellises kogemuses seatakse subjektsus ohtu, kuna see tohutu miski võib inimese esteetilises kogemuses hävitada. Posthumanistlikus kontekstis tähendab see seda, et siit saab alguse läbistuva ja risoomse intersubjektiivsuse teke. Ettekandes üritangi analüüsida seda esteetilist protsessi, kuidas ülevuse kogemuse kaudu inimene liigub ühtsest subjektist uue olemisviisi poole, kus ta on üks teiste seas, ei neist kõrgem ega madalam, kõigega ühenduses ja saamistes.

Globaalne keskkonnakriis on väljakutseks formaalsele haridusele. Kriisile reageerimine eeldab teadmiste integreerimise oskust ning nende seostamist inimeste elupraktikatega. Sel põhjusel on tehtud nii fundamentaalseid (tume pedagoogika, sotsioökoloogiline õppimine) kui ka õpetamismeetoditesse puutuvaid ettepanekuid haridusuuenduseks. Viimastest võib loovuurimust kaasav õppetöö suurendada empaatiat teiste liikide suhtes ning vähendada tuimust, mida põhjustab eraldatus loodusest ja keskkonnakriisi tajutud vääramatus. Tutvustan Tartu Ülikoolis 2022. ja 2023. aastal peetud kursust „Umwelt analysis and animal representations,“ mille käigus omandati oskuseid hävimisohus liikide vaatepunkti väljendamiseks kultuuris. Kursus seostas teaduslikku teadmist, omailmapõhist semiootilist analüüsi ning loovat kultuurilist väljundit. Kursuse kogemus võimaldas õppimist ja õpetamist mõtestada positiivse aktivismi vormina, mille kaudu saame teadmispõhiselt luua uusi keskkonnahoidlike kultuuripraktikaid.

Sessioon a

Moderaator: Triin Jerlei, Eesti Kunstiakadeemia

Ettekandes otsin kaasaegse, nn tõejärgse ajastu esteetika juuri 1990ndate digitaalsest pöördest tüpograafias. Konkreetse arutelu lähtepunktiks on kaasaegses graafilises disainis tooni andvad Y2K-nostalgia, glitch- ja CAPTCHA-esteetika ja tehnošamanism (mida on ka püütud hõlmata nimetustega nagu antidisaini või neobrutalism). Seostan sellise esteetilise suundumuse alged 1990. aastate dekonstruktivistliku graafilise disainiga – mis, mõjutatuna post-rokk ja elektroonilise muusika subkultuuridest, pani kahtluse alla traditsioonilised arusaamad loetavusest ja kommunikatsioonist – ning laiemalt toonase ühiskondliku nn millenniumieelse ärevusega. Arutelu illustratsiooniks vaatlen konkreetseid juhtumeid eelmise sajandi lõpust/aastatuhande vahetusest, kus tekstilise sõnumi krüpteerimist on kasutatud teadliku disainitaktikana; samuti juhtumeid, kus mõne digitaalse märgisüsteemi ümber tekkis spontaanne ühiskondlik paanika, märkidest loeti välja salasõnumeid ning kurjakuulutavaid oomeneid.

Ettekanne keskendub kahele originaalprojekti järgi loodud keskkonnale: magamistoad Pärnu KEKi lasteaias Trall (1978) ja Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi lasteaias Piilupesa (1983). Nimetatud edukate majandite mööblit ja sisekujundust planeerisid vastavalt disainerid Helle Gans Pärnu KEKile ja Niina Eigi Kirovi kalurikolhoosile Haambneemes edukate arhitektide Toomas Reinu ja Ado Eigi kõrval. Võimalus luua midagi erakordset ja ambitsioonikat oli tihedalt seotud asjaoluga, et 1960. aastatel olid ENSV kolhooside majandid jõukamad ning ehitati rohkem. Kolhoosikeskus ja selle hooned pidid tooma välja majandi “vägevuse” ja kasutati võimalust ehitada tüüpprojekti asemel hoopis individuaalprojekte. Ettekandes loon seoseid disainerite ekperimentaalprojektide, ajalooliste kontekstide kui ka disainiajalooliste muutuste taustal kohalikus kui ka rahvusvahelises kontekstis.

Minu ettekanne on seotud minu poolelioleva doktoritööga "Hilisnõukogude disaini kriitilised objektid" (juhendaja Andres Kurg), mis uurib igapäevaste esemete - täpsemalt nõukogude disainerite poolt lääne toodete koopiatena loodud tarbeesemete - rolli ja seda, kuidas see mõjutas nõukogude ühiskonda selle lagunemise eelõhtul, 1980ndate lõpul. Oma ettekandes annan ülevaate kopeerimise tähtsusest disainis ja seostest kultuuriteooriaga ning vaatlen, kuidas mõjutavad tooted, tehnoloogia ja majandussüsteemid meie kujutlusvõimet. Mind huvitab, kuidas kopeerimine toob originaali lähemale, säilitades ja kindlustades sellega samal ajal vajaliku distantsi. Koopiad mõjutavad "kõrge" ja "madala" määratlust kultuuris, kuid toovad välja ka disaini- ja tootmisprotsessis sisalduvad võimusuhted.

Kazuo Ishiguro kõneleb oma raamatutes tihtilugu radikaalsest tühjusest. “Klara ja päike“ lõpeb oma töö ära teinud teadvust omava roboti Klara jõudmisega prügimäele, kus ta siis päikesevalgust nautides ootab mõnd tehnikahuvilist, kes tema küljest endale vajalikku juppi tuleks eemaldama. “Ära lase mul minna“ algab aga umbes sealt, kus Klara lõpeb – lastekodus, kus rikastele inimestele tagavaraosadeks kloonitud lapsed, kes arvatakse hinge mitte omavat, oma ülesande täitmiseks valmistavad. Arvutiteadlase seisukohalt pole sellel pildil midagi valesti – pole alust eelistada lihast valmistatud arvutit mõnest muust materjalist tehtule. Ometi mõjub nii Klara kui ka ringmajanduse tarvis valmistatud lastega koos tühjusesse vaatamine meile põhjatut kurbust, kui püüda seda tunnet mingilgi moel väljendada. Miks on nii? küsime selles ettekandes. Kas on ehk tegemist tarkvara veaga meie programmis või ehk hoopis millegiga, mis meile teatud evolutsioonilise eelise annab, või hoopis tükkis millegi muuga?

Sessioon b

Moderaator: Taavi Hallimäe, Eesti Kunstiakadeemia

The current ecological crisis is all-encompassing, about a million species are in danger of extinction and human habitats, among others, are degrading. The role of humans is to be rethought. Our survival requires besides the ability to spread also the ability to be humble, the ability to cooperate and empathy for other forms of life. Thus, it is time to reconsider the roles of artists and designers and our possibilities for actions in the context of crises. Here I focus on the role of the designer. Considering the circularity in nature, we humans are the only species that have obtained the concept of waste. I aim for us to unlearn our current ways of doing as humankind to rediscover indigenous knowledge. There I plant a mess to harvest knowledge. I exercise the mentality of less by observing nature´s systems. This case study asks how to approach gardening as a method for dialogue with nature in the context of regenerative design to support resilience and degrowth.

Ettekanne keskendub tarbeaiandusele Nõukogude Eestis. Eraaed kui nähtus oli sotsialistlikus teoorias taunitud, ent eriti puuviljade ja marjade tööstuslik kasvatamine oli töömahukas stagneerunud tootmissüsteemis. Seetõttu oli totalitaarne riik sunnitud kompromissina võimaldama kasvatamist ka koduaedades ja aianduskooperatiivides. Tarbeaiandus oli näide looduslike ressursside ekspluateerimisest: defitsiidi tingimustes oli vajalik võimalikult suur saak, mida kasutada oma tarbeks või varimajanduses. Tarbeaia kujundamine oli ka näide do-it-yourself praktikast, mis kombineeris suulisi ja kirjalikke nõuandeid materiaalsete võimaluste ning isikliku maitsega. Tarbeaed ei olnud pelgalt funktsionaalne, vaid sisaldas sageli ka iseloodud puhkenurka. Ettekanne väidab, et hoolimata nõukogude süsteemi pingutustest politiseerida eraaiad, jäi tarbeaias kontroll teatavate majandus- ja kujundusprotsesside üle indiviidile, kes nii leidis alternatiivse, süsteemiga teisiti suhestuva rolli ühiskonnas.

Kallid puu, savi, metall, tuli, kivi, vesi, taim, valgus, vill, plastik… Tegeledes viimastel aastatel, nagu paljud meist, valusa tõdemusega, et peatamatust kliimakriisist tulenev ühiskondlik kollaps lähikümnenditel on tõenäoline, olete te mulle muutunud väga armsaks. Lein õpetab leidma lohutust ja jõudu suhetest mitteinimestega, lähenema ja häälestuma loodusele, loomadele ja materjalile (Hasso Krull kirjeldab seda praktikat ökoerootikana). Tahan teiega koos õppida ja luua, realiseerida üksteise potentsiaale, hoolitseda selle eest, et tulemus toimiks ja kõik osapooled tunneksid end väärtuslikult ja väärikalt.

See on näidetega pikitud poeetiline jutustus kriisiga leppimisest läbi materjalile lähenemise ja praktiliste oskuste omandamise. Disaini ja humanitaaria roll pärandtehnoloogiate elavdamisel võiks olla uurimusliku, rakendusliku ja pedagoogilise tugivõrgustiku ehitamine inimese ja materjali vaheliste suhete ümber – et aina enamatel meist oleksid ellujäämis- ja heaolu loomise oskused

Our project, 'Multi-Sensory Design for Somatic Care,' explores the dynamic relationship between humans and non-humans, particularly focusing on human-gut microbiome connections. Chronic gut conditions, including IBS, SIBO, ulcerative colitis, and Crohn's disease, are examined not just as personal health issues but as socially and culturally embedded concepts, including shame and societal taboos. Instead of concentrating on symptomatic treatments, our approach seeks collaborative ways to establish new connections with diseased bodies, involving active participation from individuals, their support networks, and non-human agents such as the microbiome, food, and bodily fluids. Through a posthuman and participatory design approach, we aim to transform narratives surrounding chronic gut diseases. In this presentation, we discuss that living and coping with chronic diseases involves an entanglement with non-humans and other humans; thus humans are never solely human and never solely alone.

Sessioon a

Moderaator: Saara Lotta Linno, Tartu Ülikool

1784. aastal ilmus A. T. Grahli noodiraamatus “Lieder und Handsachen für das Klavier und den Gesang” kahelt saksa emakeelega Eestimaa daamilt kaks eestikeelset laulu: “Tio, tassane ja helde” ja “Liesole”. Tiio-laulu teisend, nn Roosi-laul, trükiti 1787. aastal Põltsamaal lugemikus “Lesebuch für Ehst- und Livland” ja 1788 ka Saksa kirjandusajakirjas Der Teutsche Merkur. Viimasele vahendas luuletuse C. H. J. Schlegel. Schlegeli sõnul oli laulu autoriks aga hoopis keegi “sakslane”, “härra von Tiesenhausen Sausi mõisast”, kes “tegi selle oma abikaasa surma puhul”. 2021. aastal ajakirjas Mäetagused avaldatud artiklis „Tiio, Roosi, Liiso ja Toomas – maakeelseid luuletusi avaldanud Eestimaa autorite otsinguil“ näitasin, et Roosi-laulu autoriks oli ilmselt Hans Wenzel von Tiesenhausen Sauste mõisast Rakvere lähistel. Ettekandes võtaksin vaatluse alla mõned aadlidaamid H. W. v. Tiesenhauseni lähikonnast, kes võiks Grahli noodiraamatu tekstide eesti keelde vahendajana kõne alla tulla.

Ettekande keskmes on baltisaksa kirjanduse üks allžanre, poolsaksakeelne luule (halbdeutsche Dichtung) selle lõppfaasis. 19. saj literaatide viljeldud, segakeelse humoristliku kunstluulena alguse saanud poeesid lähtusid nn kadakasakslaste keelepruugist. Selle luule üks tuntumaid tegelaskujusid, „lihtne mees“ Schanno emantsipeerus pärast I maailmasõda, võttes üha enam sisse omalaadse narri või triksteri positsiooni ja muutus II maailmasõja järel teatavaks baltisaksa identiteedi kandjaks, tehes kaasa kõik baltisaksa kogukonda tabanud saatusepöörded ja neid tabavalt kommenteerides. Ettekandes vaadeldakse 1948 Saksamaal ilmunud Otto Bongi omakirjastuslikku Schanno-luuletuste kogumikku, mis koondab nö rahvasuust pärinevaid ajalaule. Ettekanne tutvustab Eestis seni tundmatut ja antoloogilist 20. sajandi Schannot uusrahvaluulelise kujuna, võttes esmakordselt vaatluse alla Bongi haruldase kogumiku ja sellesse kuuluvate luuletuste sisu ja temaatilise arengu baltisakslaste eneserefleksioonina.

Luuletaja ja luuletõlkija Igor Severjanini (Igor Vassiljevitš Lotarjov, 4. (16.) mai 1887 Peterburi – 20. detsember 1941 Tallinn) kirjanduslik karjäär oli seotud kahe riigiga, Venemaa ja Eestiga (alates 1918). Esimesel perioodil sai ta kuulsaks nn „Hõbedase ajastu“ ühe autorina, kasutades enda loomingus neologisme ja prantsuskeelseid sõnu. See oli autori teadlik mäng, retooriline käik, poos, skandaali ja menu otsimine. Küpse inimesena, olles 30 aastat vana, kolis ta Eestisse ning olude sunnil jäi siia elama kuni oma surmani. Uuel kodumaal hakkas ta kirjutama teistmoodi. Ta luuleread olid nüüd selgemad, lihtsamad, neis peitusid elukogenud inimese mõtisklused. Aastatega ta kiindus Eestisse ning hakkas kasutama enda venekeelses luules Eesti kohanimesid ja ka eestikeelseid sõnu. Selliseis juhtumeid võib leida tema loomingus kümneid, mis võimaldab järeldada, et ta on esimene venekeelne autor, kes järjepidevalt katsetas enda loomingus eestikeelse leksikaga. Oma ettekandes uurin, kuidas Severjanin põimis vene luuleteksti sisse eestikeelseid sõnu. Kirjeldan nö „Severjanini meetodi“ selles vallas, jagades erinevaid tüüpvõtteid rubriikidesse.

Ettekande eesmärgiks on uurida mitmekeelsuse ilminguid eesti luuletaja Reijo Roosi viimases luuleraamatus “tere kas tohib/tere kas võisõ” (2023). See teos kätkeb endas Roosi eestikeelseid luuletusi ning nende luuletuste tõlkeid võro keelde (tõlkija Triinu Laan). Analüüs keskendubki eelkõige võrokeelsele tõlkele ning toetub Till Dembecki mõistetele "Code Switching" ja "Code Mixing". "Code Switching" toimub, kui erinevad keeled esinevad ühes ja samas tekstis, kuid on lause tasandil eristatavad (nt markeerimaks ühe inimese kõnet). "Code Mixing" on olukord, kus ühes lauses kombineeritakse elemente kahest või enamast erinevast keelest, nii süntaktilisel kui morfoloogilisel tasandil, luues seeläbi unikaalse keele, mis eksisteerib ainult antud tekstis. Ettekandes uuritakse, kuidas Reijo Roos on rakendanud neid mitmekeelsuse aspekte oma loomingus. Lisaks analüüsitakse, kuidas mitmekeelsus ja paralleeltekstide olemasolu mõjutab ühe konkreetse luuleteksti tähendust, ning kuidas aitab võro keele kasutamine esile tuua teksti võimalikke tõlgendusi. Seega küsimus on, kuidas sõnad erinevates keeltes võivad luua omaette maailmu ning kuidas nende keelte vaheline suhtlus/tants aitab lugejal neid maailmu avastada.

Sessioon b

Moderaator: Rebekka Lotman, Tartu Ülikool

Valmar Adams on eesti kirjanduslukku läinud praktikas ja teoorias irdriimi manifesteerinud luulekogudega. Irdriimi ning tavatute enesekehtestuste kõrval pole aga süvitsi käsitletud vene- ja saksakeelsete luuletustega debüteerinud Adamsi loomingu mitmekeelsust. Nagu on kirjutanud Igor Kotjuh, kuulub ta nende Eesti venekeelsete autorite hulka, kes eesti keelele üle läinuna sai „eesti kirjanduse tunnustatud autoriks“ („Tõrked Eesti venekeelse kirjanduse omaks tunnistamisel 1918–1940“, 2023). Rein Veidemann on analüüsinud hübriidtekstilisust Adamsi loomemeetodina, ent keskendunud autori enese tekstide vahelisele seosevõrgustikule („Valmar Adamsi hübriidtekst. Etüüd“, 2009). Adamsi luuleloomingule on iseloomulik, et teksti ükskeelsesse koesse põimitakse kunstilistel kaalutlustel teiskeelseid fragmente. Ettekande eesmärgiks on analüüsida nende fragmentide funktsiooni Adamsi luuletuste poeetikas, pakkudes sissevaadet 1920.-1930. aastate Eesti luule paratekstuaalsesse mitmekeelsusesse.

Tiit Hennoste käsitluse kohaselt tipneb radikaalne keeleuuendus eesti luules 1920. aastate esimesel poolel ning selle üks tähtis vahend on lõunaeesti keel. Seejuures on see aeg, mil toimub ühiskonna jõuline eestikeelestumine, ent tuntavalt on kohal varasemad mõjukeeled (saksa ja vene), pilk suunatakse ka teiste keelte ja kultuuride poole. Mil moel ja mis funktsioonis erinevad keeled selle aja eesti luules esinevad? Selle küsimuse uurimiseks on kavas lähemalt vaadelda kolme silmapaistvat luulekogu aastatest 1922–24, kus on põhitekst eestikeelne, kuid keeli raamatus kokku rohkem kui üks. Need kogud on Gustav Suitsu „Kõik on kokku unenägu“, Johannes Barbaruse „Geomeetriline inimene“ ning Valmar Adamsi „Suudlus lumme“.

1969. aastal avaldas Jaan Kaplinski oma esimesed hiina luule tõlked. Need on sidumata kõnes, aga eeldatavasti algupäranditega sarnast mõju saavutamaks liigendatud süntaktiliselt hakitud fraasideks. Järgnevalt kohtab samasugust lausumisviisi Kaplinski oma luuleski. Edasi läksid Kaplinski hiina tõlked sujuvamaks: hoogu kinni pidavaid nõksakaid siluti välja, samas lausete aeglustatud kulg jäi alles. Sellise kuju saavutavad eestindused „Täiskuutaeva all” (1985). Samal ajal, kogus „Tule tagasi, helmemänd” (1984), kasutas Kaplinski oma luules laulvat rõhulist värsisüsteemi, muuhulgas nelja ja kolme rõhurühma vaheldumisega mõõtu, mis on hiina luule meetrumile lähimaid võimalikke eesti vasteid. Tõlgetes jäi see viimane väike samm aga astumata. Eesti luule pärane lausumisviis jõudis Kaplinski hiina luule eestindustesse „Laulude” lõime tõlkevalikus, kus hiina rahvaluule sai eesti rahvalaulupärase kuju, mis ei tähenda hiina luule vormist eemaldumist, vaid sinna lähemale jõudmist.

Eesti suur luuletaja Jaan Kaplinski võttis oma eluõhtul luules kasutusele vene keele. See otsus põhjustas poleemikat, eriti seoses Kaplinski kõrge staatusega eesti kultuuris. Kõik Kaplinski venekeelsed luuletused tõlgiti tema emakeelde väga kiiresti ja kvaliteetselt. Samas ei tekkinud keegi, nagu tundub, põhjalikku küsimust: kas Kaplinski valdas piisavalt vene keelt, et selles keeles luuletada? Käesolevas ettekandes uuritakse toimetajate rolli venekeelse luuletaja Kaplinski kirjanduslikus teekonnas ning analüüsitakse kõigi viie venekeelse luulekogu materjali kasutades, kuidas ja miks on koos toimetajate vähenemisega langenud ka Kaplinski venekeelsete tekstide kvaliteet. Samal ajal tõstatatakse küsimus, miks on Kaplinski venekeelsed luuletused, hoolimata aeg-ajalt esinevatest keelelistest konarustest, oluline ja märkimisväärne nähtus nii eesti kui ka vene luule jaoks.

Sessioon c

Moderaator: Mart Velsker, Tartu Ülikool

Ettekande fookuses on kakskeelsus kui kirjanduse nähtus ja tänapäeva vene-eesti kirjanduse kakskeelsus. Siit ka ettekande kaks osa - teoreetiline, mis käsitleb diskussioone kirjandusliku kakskeelsuse üle, ja praktiline, kus saab näidata kirjanike strateegiaid kakskeelsuse kasutamisel (neist üks huvitavamaid on valik enesetõlke, kus kirjanik tõlgib oma teose ühest keelest teise, ja ainult ühes keeles algupärandi loomise vahel). Omaette küsimus on kirjaniku otsus hakata kirjutama teises keeles, mida kakskeelsuse uurijad käsitlevad erinevalt. Kuna globaliseerumine suurendab vältimatult kakskeelsete kirjanike hulka maailmas, nii nagu suurendab ka üldiselt mitut keelt valdavate inimeste hulka, leiab ettekandes oma koha mitmekesisuse rolli mõtestamine kirjanduses sõltuvalt kirjaniku keelest. Otseselt on kirjaniku kakskeelsusega seotud teose žanr, stiil ja isegi ajajärgu juhtiv traditsioon.

Eesti Kirjandusmuuseumis, Artur Alliksaare fondis leidub mitmeid tema venekeelseid luuletusi. Neist valdav osa on kirjutatud asumisel enne 1957. aastat; ilmselt olid need luuletused Alliksaarele tähtsad, sest need on selges käekirjas ja puhtalt ümber kirjutatud. Väiksem ning huvitavam osa on kirjutatud tõenäoliselt hiljem, ehkki täpsed daatumid puuduvad. Erinevalt esimestest on siin tegemist esialgsete mustanditega, kus on palju mahatõmbamisi, ülekirjutamisi jm parandusi. Nende juhtumite puhul ei ole võimalik teksti täielikult rekonstrueerida, sellegipoolest pakuvad need Alliksaare loomingu seisukohalt teatud huvi. Põhjalikumalt räägin Galina Serebrjakovale pühendatud venekeelsest sonetist, mis pakub huvi ka selle poolest, et Alliksaar on Galina Serebrjakovale pühendanud samuti ühe eestikeelse luuletuse. Ettekandes püüan avada luuletust nii Artur Alliksaare loomingu kui ka Galina Serebrjakova elu kontekstis.

Kõnekeeles üha enam leviv keelesisene mitmekeelsus väljendub luulekunstis eredaimalt räppluules: ehkki need tekstid ilmuvad vahel ka kirjalikult (harva luulekogudena, peamiselt veebis ja plaadiümbristel), on tegu suulise luulekultuuriga. Ühest küljest peegeldub selles tänapäevane kõnepruuk: esindades tänavakultuuri, peavad räpptekstid järgima ehedal kujul tänavakeelt. Teisalt on tegu siiski kunstilise tekstiga, kus mitmekeelsus täidab ka poeetilist funktsiooni, nt esineb võõrkeelseid sõnu tihti riimipositsioonil, aidates luua üllatavaid heakõlasid. Ettekandes uuritakse kaasaegsete eesti artistide (Genka, Reket, Marmormaze) tekstide põhjal mitmekeelsust räppluules, analüüsides esiteks seda, milliseid keeli nendes tekstides kasutatakse, mis on mitmekeelsuse funktsioon ning millised konnotatsioonid eri keeltega kaasnevad; teiseks vaadeldakse koodivahetuse tasandeid (sõna, fraas, lause) ning keelteülese (translanguaging) paradigma teket.

Eri loomulike keelte segamise kõrval toimub eesti luules midagi ka kirjakeele normis määratud õigekirjareeglitega – nimelt on võimalik neid üht- ja teistpidi painutada, tekitades lugejas võõristust, kuid jäädes samas eesti keele piires arusaadavaks. Need võtted võivad toimida eri autoreid ja tekste ühendavate markeritena või süstemaatiliste väljakutsetena normingulise õigekirja põhimõtetele, aga neil võib olla ka oluline roll konkreetse luuletuse poeetikas, kuna võimaldavad nihutada lugeja tähelepanu teksti kirjapildile, lausumisviisile. Heidan ettekandes ülevaatliku pilgu sellele, milliseid õigekirjaalaseid nihestusi 21. sajandi eesti luules kohata võib ja millised seaduspärad seal ilmnevad. Mis roll on neis nihestustes teistel keeltel ja registritel, hääldusel, kirjakeele ajalool? Ning mida need siis õigupoolest luuletusega teevad?

Sessioon a

Moderaator: Anna Verschik, Tallinna Ülikool

Rääkimisoskus on teise keele õppe üks põhieesmärke. Rääkimisoskuse arendamiseks peavad õppijad saama suuremahulist huvitavat ja jõukohast sisendit, neil peab olema võimalus ise keelt suhtluseesmärkidel kasutada ning motivatsiooni seda teha (Krashen 1985, Larsen-Freeman 2007, Swain 1993, Dörnyei 2001). Eesti keelt teise keelena õppivatest õpilastest ei jõua praegu ligikaudu pooled põhikooli lõpuks isegi B1-tasemeni. Üheks võimalikuks ja vajalikuks arengukohaks on seejuures tundides kasutatavate õppetegevuste muutmine senisest palju aktiivsemaks ja kaasahaaravamaks. Ettekandes analüüsitakse üht sellist katset. Tartu Ülikooli Narva kolledži õppekaval "Keeleõpetaja mitmekeelses koolis" õppivad tudengid (n=37) katsetasid eesti keele kui teise keele metoodika aines kodutööna erisuguseid mängustatud aktiivõppe elementidega rääkimisülesandeid ning reflekteerisid katsetamisprotsessi. Analüüsitulemused näitavad õpilaste rääkimissoovi märkimisväärset tõusu ja rääkimishirmu vähenemist.

Pikka aega on väidetud, et üksnes televiisori vaatamisest (võõr)keele omandamiseks ei piisa (Sherrington). Samas on Lõuna-Eestis 90ndatel tänu satelliittelevisioonile sirgunud põlvkond, kes omandas saksa keele enne kooliiga just Lääne kommertskanalitest (RTL, Sat 1, Pro 7) multifilme vaadates. Nn telekalaste fenomeni ja telesaadete vaatamise mõju pole väga palju uuritud (Feldmann 2013, Kirch 2009, Linebarger/Vaala 2010). Ettekandes tutvustame juhtumit, kus eesti ükskeelsest televiisorita perest pärit Karola (5:4) ning Oskar (5:10) kasutavad kodus mängides inglise keelt, kuigi nad ei ole füüsiliselt vastavas kultuuriruumis viibinud ega keelt lasteaias õppinud. Küll veedavad nad aega nutiseadmetes ingliskeelseid YouTube´i kanaleid jälgides. Keskendume küsimustele, missugused on vanemate rollid kodusest keelest erineva keele omandamise toetamisel ja kui ennastjuhtivad keeleõppijad on lapsed?

Rääkimisoskuse omandamine valmistab keelekursustel eesti keelt teise keelena õppijatele sageli palju raskusi: nad ei suuda sageli end spontaanselt väljendada ning kardavad eesti keelt rääkida. Eesti keele kursustel kasutatakse enamasti kommunikatiivset õppemetoodikat, kuid millega õpetajad selle täpsemalt sisustavad, vajab uurimist. (Kitsnik, Mikk 2021). Ettekandes arutatakse kommunikatiivsete rääkimisülesannete tüüpide ning rääkimisoskust arendavate õppetegevuste tõhususe üle keeletunnis. Lähemalt vaadeldakse rääkimisoskuse õpetamist täiskasvanute B1-taseme keelekursustel. Eri õpetajate tundide vaatluste põhjal kogutud andmeid võrreldakse omavahel ning analüüsitakse nende vastavust tänapäevastele teise keele omandamise põhimõtetele ja kommunikatiivse keeleõppe printsiipidele. (Richards 2006, Thornbury 2005, Goh ja Burns 2012, Kubanyiova 2018).

Eesnimekasutus ja -valikud mitmekeelses keskkonnas ei ole teaduskirjanduses uus teema. Vanemate otsuseid on analüüsitud ka Eesti eesti-vene segaperekondade praktika põhjal, kuid seda juba paarkümmend aastat tagasi. Praeguseks on välismaailma kohalolek Eestis aina suurenenud ning eestlasi endid kõikjal maailmas väga erinevates maades ja keelekeskkondades. Eesnimekasutus ise on samal ajal eri maades lähenenud ning kontaktide tihenedes ja moenimede levides on edetabelid järjest sarnasemaks muutunud. Sageli pakub uus keelekeskkond nimekandjale endale mõtteainest, kuidas oma nimega toimida. Kui perekonda, kus vanemad on erineva keele- ja kultuuritaustaga, sünnib laps, on nime valimisel mitmeid aspekte, mis arvesse võiks tulla. Mis jääb peale, kas hinnatakse ühe või teise vanema või mõlema taustakultuuri nimepanekutavasid või eelistatakse neutraalset rahvusvahelisust; kas arvesse tuleb lapse sünnikohamaa või planeeritud tulevase elukohamaa nimekasutus jne; missuguse eesnime laps saab?

Pärast Eesti taasiseseisvumist on oluliselt suurenenud ühelt poolt Eesti elanike huvi itaalia keele vastu ja teiselt poolt peamiselt noorte ja haritud itaallaste sisseränne, mille üks aspekte on eesti-itaalia segaperede arvu suurenemine. Üha laienev Itaalia kogukond loob kohalikele itaalia keele kõnelejatele igakülgseid suhtlusvõimalusi. Ettekanne käsitleb koodivahetuse dünaamikat ja funktsioone suulises suhtluses, tutvustades Eesti-Itaalia sotsiolingvistika uurimisrühma töö tulemusi. Vaatluse all on eelkõige eesti, vene ja itaalia, osalt ka inglise keele koosmõju. Valim on tehtud Eestis elavate itaalia keelt teise keelena või võõrkeelena kõnelejate hulgast, kes on omandanud keele kas loomulikus (itaalia-eesti segapaaride liikmed) või formaalses õppekeskkonnas (Tallinna Ülikooli itaalia keele üliõpilased). Koodivahetust uuritakse võimalikult loomulikes suhtlussituatsioonides, vaatlejana vestlustes ja paindliku struktuuriga fookusrühmades, kus markeerimata koodiks on itaalia keel.

Sessioon b

Moderaator: Annika Hussar, Tallinna Ülikool

New technologies seriously affected interpersonal communication by providing, on the one hand, means to connect and interact online with people living all over the world, and on the other hand, machine translating services enabling dialogue between speakers of different languages. In multilingual settings, it also means that language choice in any particular dialogue becomes less motivated by pragmatic reasons, as instant automatic translation is easily available to both communicating partners. The borders between different groups become more transparent and penetrable. At the same time one can argue that symbolic reasons for choosing one language over another prevail. The proposed paper analyzes the data on multilingual communication in various Facebook groups uniting permanent or temporal residents of Estonia. It will focus on the issues of symbolic language use and misunderstanding resulting more from belonging to different ideological contexts than to speaking different languages.

Uurimuses vaadeldakse noorte meeste keelekasutust taskuhäälingutes. Tulemusi analüüsitakse, tuginedes Lars Johansoni koodikopeerimise mudelile. Analüüsitakse 17 mehe keelekasutust 6 taskuhäälingust (igas saates on vähemalt 2 kõnelejat), 8 tundi materjali, 69000 sõnet). Et tuvastada võimalikud erinevused naiste ja meeste keelekasutuses, võrreldakse taskuhäälingute materjali naiste keelekasutusega vlogides (10 vlog, (igas vlogis on 1 kõneleja, 10 tundi materjali, 117000 sõnet. Esmane analüüs näitab, et nii meeste kui ka naiste kõnes on eri koopialiikide osakaal laias laastus samasugune ning mõlemas esineb enim täielikke koopiaid. Erinevad aga täieliku kopeerimise põhjused: meeste kõnes esinevad peamiselt spetsiifilise tähendusega elemendid. Naiste kõnes on kopeerimise põhjuseid aga oluliselt enam, näiteks kopeeritakse ka diskursuspartikleid, ekspressiivseid väljendeid, esinevad struktuurimuutused. Samuti on meeste kõnes 1000 sõne kohta vähem koopiaid kui naiste kõnes.

Senised pärandkeele uuringud (vt ka Benmamoun jt 2013) on näidanud, et muukeelses keskkonnas üleskasvamise mõjud avalduvad ehk kõige ilmekamalt just noorte kõnelejate seas. Teismelised on keeleuuenduste suhtes vastuvõtlikumad kui lapsed või täiskasvanud, mistõttu nende keelekasutus pakub head ainest, uurimaks keelekontaktide mõjusid näiteks sõnavaras ja grammatikas. Ettekandes analüüsin 21 Rootsis elavat Eesti juurtega noort (vanuses 12–17), kes igapäevaselt suhtlevad eesti ja rootsi keeles. Tulenevalt nende keelte vahelistest morfoloogilistest erinevustest on keelekontaktide mõjud eriti ilmsed eesti keele käändemorfoloogias. Ettekandes kirjeldan kitsamalt, kuidas kõnelejad kasutavad sihitisekäänet eesti keeles ning mis tingib selle norminguvastast kasutust.

Viidatud kirjandus:

Benmamoun, Elabbas, Montrul, Silvina, Polinsky, Maria (2013). Heritage languages and their speakers: Opportunities and challenges for linguistics. – Theoretical Linguistics 39(3–4), 129–181.

Viimase 20 aasta jooksul on eesti keele diasporaa mitmekesistunud ning paljud lapsed omandavad eesti keelt Eestist väljaspool. Üks oluline mõjur nii ühe kui kahe (ema)keele omandamisel on keelesisendi hulk ning mitmekesisus. Mõistes paremini seda, kuidas keelesisend suhestub keeleoskusega, oskame paremini toetada eesti keele omandamist pärandkeelena. Ettekandes tutvustan väliseesti laste keelekeskkonda ning selle suhestumist keeleoskusega eesti-norra kakskeelsete laste näitel. Uurimuses osales 23 5-7-aastast last, kelle eesti keele oskuse mõõdikutena kasutan eestikeelse sõnavara suurust ning lausete järelekordamise testi tulemust. Keelesisendi kirjeldamiseks täitsid vanemad ankeedi lapse keelekeskkonna kohta. Ettekandes tutvustan uuringu esialgseid tulemusi, lähtudes järgmistest küsimustest: (1) Milline on eesti-norra laste keelesisend, kuidas suhestuvad omavahel keelesisendi hulk ja mitmekesisus? (2) Kuidas suhestuvad omavahel laste keelesisend ja eesti keele oskus?

Pärast 2022. a on Eestis järsult kasvanud ukrainlaste arv, saabunud on ligi 50 tuhat põgenikku. Kuigi eesti-ukraina kakskeelseid on mingil määral ka enne Eestis elanud, võib siiski rääkida uuest kakskeelsusest, mis puudutab eriti lapsi, kes õpivad Eesti eri koolides eesti keelt. Et uurida, milline on olnud eesti keele areng hiljutistest sisserändajatest noorukitel, viidi läbi standardne jutustamisoskuse test (MAIN) ukraina-eesti keelekümbluskooli 15-16aastaste põhikooliõpilastega (15 last). Eesmärk oli tuvastada, millisel tasemel on õpilaste jutustamisoskus ukraina keeles ja mis tasemele on see arenenud pärast 1,5 aastat eesti keele õppimist eesti keeles. Kaks eri testijat viisid katsed läbi kummaski keeles. Kuna jutustamisoskust on peetud keelelistest oskustest üheks üldisemaks, võib oletada, et hea jutustamisoskus emakeeles annab eeliseid ka teises keeles jutustamisele. Ettekandes vaadeldakse seega seoseid ukrainakeelse jutustuse ja eestikeelse jutustuse keerukuse vahel.

Moderaator: Anu Mänd, Tartu Ülikool/Tallinna Ülikool

Erinevad looma- ja linnukujutised olid hilisrauaaja visuaalkultuuris rohkelt levinud ning neile lisandus arvukas loomade-lindude luudest-hammastest tehtud ripatsite kogum. 13. sajandi jooksul paistab toimuvat oluline muutus – luu- ja kihvripatsite arv väheneb oluliselt ning loomarepresentatsioonid on keskajal hoopis teistsugused nii esindatud liikide kui kontekstide põhjal. Visandan ettekandes mõned üldisemad tendentsid loomarepresentatsioonide arengust hilisrauaajast keskaega ning arutlen, kuidas selles kajastub järjepidevus, millised on muutused või ehk on loomarepresentatsioonides näha hoopis katkestust? Sellest tulenevad ka edasised tõlgenduslikud küsimused – mida loomarepresentatsioonidega sümboliseeriti ning kuidas kajastusid neis keskajal toimunud suured muutused.

Pinnases säilinud luud annavad kõige otsesemaid tõendeid selle kohta, milline oli mingil aja perioodil loomade tarbimine ja töötlemine. Neis leidub üllatavalt palju teavet selle kohta, milliseid loomi kütiti või kalu püüti, milliseid loomi peeti kodudes või kuidas neid toiduks või mõne eseme tegemiseks ette valmistati. Vaatamata asjaolule, et keskajast on olemas ostetud ja müüdud kalade ja loomade kohta ka kirjalikud allikad, ei leidu neis andmeid sugugi kõigi ühiskonnakihtide ja paikade kohta. Arheoloogilistelt kaevamistelt kogutud luuleide analüüsides saame infot eelkõige konkreetse paiga kohta: kas sinna visati töötlemisjäägid või söömisest jäänud luud või hoopis mõlemat sorti jäänuseid. Aastatepikkuse uurimistöö tulemusena on kogunenud väga suur andmekogu Eesti esi- ja ajaloolise aja loomaluudest, milles leidub mitmeid huvipakkuvaid ning olulisi andmeid inimeste ja loomade omavahelistest seostest. Mõned põnevamad neist saavad ettekandes välja toodud ja lahti seletatud.

Eesti muinasaja uskumustes on siugudel olnud oma kindel koht. See ilmneb arheoloogilises leiuaineses, ent ka keskaja kirjalikud allikad annavad teada nende austamisest kui kohaliku rahva hulgas levinud mittekristlikust kombest. Kuna tegu oli potentsiaalselt ohtliku olendiga, siis küllap oli austamine segatud ka (au)kartusega. Ristiusu õpetuse kontekstis sai siust Saatana võrdkuju. Üldiselt esinevad siud keskajal vaid harva kohalikes kirjalikes ja visuaalsetes allikates. Nende negatiivne kuvand hakkas murenema humanismi mõjul, loodusteaduste arengu tulemusel. Näiteks 17. sajandi aadlivappidele ilmunud, Asklepiose sauast inspireeritud siukujutised esindasid juba muutunud suhtumist. Kirjalik info jääb varauusajal siugude osas endiselt kasinaks, kuid selles hakkab tooni andma asine, vaatlusele tuginev, kirjeldav teave, tõustes jõudsalt teoloogiliste, mütoloogiliste tõlgenduste kõrvale.

Kukeaabits on olnud üle 450 aasta laste esimene raamat paljudes kristlikes maades. Veel varem jõudis kukk kirikutorni tippu. Eesti laste äratajaks sai aabitsakukk 17. sajandil, seesama Riia trükikoja kukk ehtis läti aabitsat. Kukepilt kui religioosne sümbol oli eesti laste esimene raamatuillustratsioon, mille eellugu ulatub 16. sajandi Saksamaale. Aabitsakukke võib käsitleda - Richard Dawkinsi tähenduses - meemina, millel on sügavad kultuurilised juured ja lai rahvusvaheline levik. Kukeaabits on olnud uurimisprobleemiks alates 1959. aastast, eriti Saksamaal ja Põhjamaades. Ometi pole tänaseni vastust küsimusele vanima ja meilgi levinud aabitsakuke päritolust. Ettekanne annab sellele vastuse ning püüab täpsustada ja süstematiseerida aabitsakuke kui meemi põlvnemist, levikut ning kultuurimõjusid.

Kesk- ja varauusaja sakraalkunstis kasutati loomakujutisi mitte üksnes (piibli)lugude illustreerimisel, vaid ka mitmesuguseid usulisi ja moraalseid sõnumeid edastavate sümbolitena. Olenevalt kontekstist võis loomakujutistel olla kas positiivne või negatiivne, harvem ka neutraalne tähendus. Piiblilugudest on eriti Vana Testamendi maailma loomise ja Noa laeva lood sisu poolest väga loomarohked, ent seda vaid üldises tähenduses, konkreetseid loomi nimetamata, mis võimaldas kunstnikele nende stseenide kujutamisel suurt loomingulist vabadust. Ettekandes võetakse vaatluse alla Tallinna Püha Vaimu kiriku 17. sajandi külgrõdudel (vääridel) kujutatud piiblilood, mille eeskujuks on olnud Matthäus Meriani „Icones Biblicae“ gravüürid. Vaadeldakse, milline on loomade roll Vana ja Uue Testamendi lugudes, kuidas on kohalikud meistrid Meriani gravüüre mugandanud, detaile välja jätnud või lisanud, milliseid loomi seal on kujutatud ning kuidas kajastuvad maalingutes tolleaegsed teadmised loodusest.

Sessioon a

Moderaator: Riho Altnurme, Tartu Ülikool

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oli ja on eestlaste jaoks olulisim kirik, kuigi järjest kahaneva liikmeskonnaga. Roomakatoliku kirik Eestis on olnud pärast reformatsiooniaega pigem teiste rahvuste kirik, jäädes pigem eksootiliselt võõraks. Siiski on katoliku kirik saanud väiksemas eestlaste ringkonnas populaarseks alates 1970. aastaist. Eestis on luterlik kirik pigem avalik asutus, mille püsimajäämine nõukogude korra tingimustes oli vältimatult seotud kompromissidega. Roomakatoliku kirik oli avalikkuse vaateväljast rohkem varjul, seotuna teistest rahvustest sisserändajate hädavajaliku teenimisega. Mõlema organisatsiooni jaoks oli püsimajäämine seotud strateegiliste otsustega ja omapäraste taktikaliste võtetega, mis pikemas perspektiivis võivad pakkuda ellujäämiseks kasulikke oskusi ka tänases olukorras ja tulevikuski.

2010. aastal avaldas politoloog Eric Kaufmann raamatu „Shall the religious inherit the Earth?“, mille põhiteesiks on, et tulenevalt usklike inimeste suuremast sündimusest on käesoleval ajal domineeriv ilmalikustumise laine üksnes ajutine nähtus ning pikas ajaraamis ootab usklikkust ees järjekordne tõus. See väide põhineb mõistagi eeldusel, et usklikud suudavad oma järeltulijaid piisaval määral oma usuelu juures hoida. Sellele järgnevalt on usklikkuse ja sündimuse suhet uuritud paljudes töödes paljudes riikides ning leitud, et usklike sündimus on tõepoolest kõrgem ning vahe on pigem suurenev. Seni puudub aga uurimus, mille fookuseks oleks (post-)kommunistlik ühiskond. Pikaajaline usuvastane poliitika ja selle järelmina organiseeritud religiooni nõrk positsioon võib teoreetilises plaanis tähendada seda, et suuremat sündimust ei õnnestu usklikel saavutada. Ettekandes on fookuseks just nimelt Eesti naised, kes sündinud aastatel 1930–1984 hõlmates niisiis nii kommunismi kui ka iseseisvuse perioodi.

Mis väljavaade on religiooni avaldumisvormidel, mis ei aktsepteeri religiooni ühiskonna teistest aladest eraldavat sekularismi (Benson 1999) ega sekulariseeru ka seesmiselt – ehk jääb püsivalt usuliselt käsitlema ka teadust, poliitikat, tehnoloogiat, filosoofiat ja tsivilisatsiooni. Ettekanne toetub Latouri, Schmitti jt käsitlustele usulisest ja poliitilisest ning mõistab organiseeritud religiooni all usu, ühiskonna ja poliitika suhete suhtes ühtse lähenemise ja praktikaga eristatavaid sotsiaalseid ja poliitilisi liikumisi või ühiskondlikke hoiakuid. Tuleviku küsimus mitte usulises ja eksistentsiaalses (ebastabiilsetes oludes need vajadused pigem intensiivistuvad), vaid selles, kas inimesed leiavad praktikad ja vastused olemuslikult usulisele vajadusele organiseeritud religioonist või mujalt. Organiseeritud religiooni tulevikuväljavaateid hinnatakse näidete põhjal nii kaasajastuva ühiskonnaga samastuvast kui ka sekularismiga vastanduvast islamist ja katoliiklusest Eestis ja Euroopa

Sessioon b

Moderaator: Riho Altnurme, Tartu Ülikool

Usuorganisatsioonide ühiskondlik mõju sõltub sellest, kuivõrd on neist kasu kas olemasolevate võimusuhete legitimeerimisel või neile väljakutse esitamisel. EELK-l on selles osas olnud viimase saja aasta jooksul vähe pakkuda. Eriti oluline on see, et siin puudusid rahvusriigi loomise ajal eeltingimused luterluse usutavaks sidumiseks eestlusega. Vastavasisuliste katsete tegemine jätkub kiriku poolt tänini, ent suurema eduta. Teisalt pole EELK-l pakkuda ka kuigi palju muud, millega eliite (või kontraeliite) tihedamale koostööle ahvatleda. Individuaalsel tasandil jätkub aga ilmselt sekulariseerumine. Ent isegi kui religioon peaks ühiskonnas mingil põhjusel taas kandepinda leidma, lõikavad sellest kasu ilmselt juba teised usuorganisatsioonid, kellel on märksa paremaid eeldusi nii noorte kui mitte-eestlaste kõnetamiseks. Niisiis, kuna välised tingimused on ebasoodsad ning kirik ise suhteliselt kohanemisvõimetu, on oodata EELK ühiskondlikku mõjuvõimu edasist vähenemist.

Inimeste religioossuse väljendusvormid on tänapäeval suurtes muutustes. Religiooni individualiseerumisega kaasneb eelkõige religiooni organiseeritud vormi rolli, tähtsuse ja mõju vähenemine. Sellest annab tunnistust kirikute liikmeskondade kahanemine nii Eestis kui mujal Euroopas. Kas see tähendab kirikute ja koguduste lõppu? Ehkki kirikute olukord on keeruline, siis tuleb siiski silmas pidada, et inimene on olemuselt homo religiosus ja oma religioossuse väljendamiseks ja välja elamiseks vajab ka tulevikus ikka mingit vormi. Niisiis on küsimus mitte selles, kas organiseeritud religiooniga on lõpp, vaid millises (organiseeritud) vormis peaks religioon edaspidi esinema, et see sobiks paremini inimeste vajadustega. Kuidas on kirikud ja kogudused senimaani nende individualiseerumise arengutega toime tulnud? Mida tuleks teisiti teha? Ettekanne annab ülevaate Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) viimaste aastate arengust ja esitab sellest tulenevalt valikuvõimalusi tulevikuks.

Eesti Evangeelne Luterlik kirik (EELK) on Eesti üks suuremaid usuühendusi, kes tänu oma ajaloolisele rollile Eesti territooriumi enamuskirikuna, mõjutab tänapäevani tugevalt kristluse positsiooni Eesti ühiskonnas. Samas on EELK sees läbi ajaloo alati valitsenud teoloogiline mitmekesisus, EELK liikmed on koondunud erinevatesse teoloogilistesse vooludesse, millel on väga erinevad nägemused kiriku rollist ühiskonnas. Nii on see ka praegusel hetkel, kui sekulariseerunud ühiskond ja EELK liikmete langus esitab kirikule tõsise küsimuse tulevikustrateegiatest. Tutvustan erinevaid praegusaja teoloogilisi voole EELK-s, nende jõuvahekordi ning nägemusi kiriku vastusest moodsa aja väljakutsetele Eesti ühiskonnas. Laias laastus on hetkel EELK-s 7 erinevat teoloogilist voolu, milleks on kõrgkiriklus, madalkiriklus, rahvakiriklus, konfessionaalne luterlus, liberaalsus ja konservatiivsus. Kõik nad esindavad erisugust teed, mille EELK võib valida lähitulevikus.

Moderaator: Kristin Kuutma, Tartu Ülikool

Ettekanne tõukub tähelepanekust, et Eestis elavad rahvusvähemused on jäänud pärandi mõistest seni pigem puutumata. Rahvusvähemusi seostatakse kultuurilise mitmekesisuse, lõimumise ja lõimimisega ning riik toetab rahvuskultuuridele pühendatud ühingute ja pühapäevakoolide tegevust, kuid pärandi kategooriale seejuures pigem ei viidata. Eesti Rahvakultuuri Keskuse hallatavas vaimse kultuuripärandi nimistus on rahvusvähemused alaesindatud, et mitte öelda esindamata. Arutlen ettekandes põhjuste üle, miks siinsetest rahvusvähemustest ja nende tegemistest ei mõelda pärandi kategooria kaudu ning mida see vähemustele ja Eestile annaks ja mida neilt võtaks, kui seda tehtaks. Kuigi vähemuste kõrvalejäämisel on omad olmelised põhjused, huvitab mind rohkem Eesti mitmesuse kujutlemise võimalikkus ja võimatus. Lähtun etnograafilistest välitöödest, mida olen rahvusvähemuste ja Eesti kultuurilise mitmekesisusega haakuvatel teemadel juba rohkem kui kümne aasta jooksul teinud.

1930. aastatel seisid Eesti tervishoiu ees väljakutsed, nagu nakkushaigused, alkoholism, prostitutsioon ja laste suremus. Külades tegutsesid arstihariduseta ravitsejad. Populaarsust kogus Lääne-Euroopa glamuurne elustiil ja pereajakirjad muutusid laialt levinuks. Pereajakirjad kujutasid endast olulist platvormi terviseteemade käsitlemiseks, olles nii informatiivsed kui ka harivad. Neid nõuandeid mõtestatakse kultuurilistest, sotsiaalsetest ja meditsiinilistest muutustest lähtuvalt. Uuringu eesmärk on analüüsida Eesti Vabariigi ajal (1930-1940) pereajakirjades ilmunud nõustamispärandit tervisehumanitaaria aspektist. Analüüsiti 420 ajakirjanumbri tekste, fotosid ja illustratsioone sisuanalüüsi meetodil. Ajakirjade nõuanded aitasid terviseprobleemide lahendamisel, mõistmisel ja ennetamisel. Nõu anti erinevates valdkondades nii kirjalikus kui visuaalses vormis: haiguste ennetamine ja ravi, esmaabi, naiste ja laste tervis, vaimne tervis, rahvameditsiin, karskus, tervislik toitumine jm.

Eesti traditsioonilist käsitööd on enamasti valmistatud kohalikest loodusmaterjalidest. Nende mitmekesine kasutus ja omaduste põhjalik tundmine peegeldub ka rahvapärases tarbevaras ja selle valmistamistehnikate kohta kogutud teabes. Seistes tänasel päeval silmitsi kliimakriisi ja pidevalt kasvavate tarbimismahtudega, on oluline kohalikke taastuvaid loodusmaterjale võimalikult targalt kasutada ja väärindada. Ettekanne arutleb selle üle kas ja milliseid eeskujusid leiame selleks rahvapärases käsitöönduses kasutatud taimsete ja loomsete materjalide näitel.

Paneeli ettekannete reflekteeriv kokkuvõte ja esiletõstetud probleemide edasiarendus teemavaldkonna kriitilise eritluse võtmes. Argumenteeriv ja tõlgendav kommentaar fokusseerimaks meie humanitaarias praktiseeritava pärandistamise vaatevälja ja võimalikke vajakajäämisi.

Moderaator: Karin Dean, Tallinna Ülikool

Ettekande eesmärgiks on tutvustada analüütilist raamistikku, mis võimaldab piiritleda keha kultuuri (body culture) konfiguratsioonid ning näidata kuidas need on omakorda seotud liikumise ja sportimise koha ning ruumi määratlemisega. Lähtekohaks on võetud arusaam, et iga reaalne, konkreetne nähtus on segunenud ja hübriidne ning eeldab eristavat analüüsi. Teoreetiliselt toetutakse esiteks piiriobjekti (boundary object) ja sotsiaalse maailma mõistetele. Kasutades piiriobjekti mõistet demonstreeritakse, kuidas keha toimib keha kultuuri sotsiaalsete maailmade piiridel neid üheaegselt sidudes ja liigendades. Teisalt tuginetakse Martin Buberi dialoogi-filosoofias kirjeldatud inimese kahetise hoiaku käsitlusele ning sellest tõukuva Henning Eichbergi trialektika mõistele. Viimane aitab vältida seda, et sotsiaalse maailma kirjeldamisel kasutatakse lihtsaid dualisme või nähakse seda ühemõõtmelisena. Trialektikas piiritletavad kolm konfiguratsiooni on ideaaltüübid ning seega samuti piiriobjektid.

Kui nõukogude ajal ning varajasel postsovetlikul perioodil iseloomustasid muusikalisi subkultuure suhteliselt ranged piirid, siis alates nullindatest on eraldusjooned hakanud laiali valguma. Nii nagu on ähmastunud rahvuslikud, soolised ja ealised piirid, on järjest hajusam ka alternatiivi ja peavoolu piir. Uus sajand on toonud veel ühe olulise nihke: kui varasemaid kümnendeid iseloomustas suuresti vastandumine vanemate maitsele ja väärtustele, siis kaasajal näeme vastupidist protsessi – just murdeeas hakatakse vanemate eelistustele lähenema ning joondutakse subkultuurset kuuluvust valides nende järgi. Käesolevas ettekandes keskendume selle protsessi põhjustele ning otsime vastust küsimusele, millised ühiskondlikud muutused on põlvkondlike piiride sulamise käivitajaks. Seeläbi loodame mõista, millised aspektid mõjutavad subkultuursete väärtuste edasikandumist ning kuidas on need põhjused ajas muutunud. Uurimus põhineb intervjuudel end sama subkultuuriga samastavate laste ja vanematega.

Ettekandes keskendutakse piiri tunnetusele meie sees, mida tajume seoses põhivabaduse loovutamisega turvalisuse huvides. Kui palju turvalisuse ja julgeoleku nimel ollakse valmis loovutama oma vabadusest, kui riik toob põhjenduseks julgeoleku. Kas kaasajal, mil julgeolekuolukord nii Euroopas kui maailmas tervikuna on kõike muud kui turvaline, on üldse võimalik rääkida indiviidi sisemisest vabadusest? Üha rohkem keskendutakse kriiside ajal mitte indiviidi vaid ühiskonna huvidele. Seda näitas ilmekalt koroonakriis, kui ka maadevaidlused Nursipalus. Julgeolek ja turvalisus on kahtlemata selliseks avalikuks huviks, mille kaitseks on lubatud piirata isikute põhiõigusi. Samas, kas võib a priori eeldada, et indiviid peab taandama oma õigused ja huvid ühiskonna huvidele, muutudes riigis objektiks, mitte subjektiks, kelle õiguste kaitseks riik ju eksisteerib. On üldteada tõsiasi, et kett koosneb lülidest ja iga lüli tugevus määrab keti tugevuse tervikuna.

Piiritlemine, teame Juri Lotmanilt, on kultuuritehnika, mida iga kultuur enesemääratlemise protsessi käigus alati teostab. Siiski ei ole oma identiteedi määratlemine kunagi päriselt iseseisev, vaid seda tehakse, alludes vaikimisi mitmetele kujutletava kultuuripiiri välistele survetele ning olles ise kultuurivahetusprotsessist juba „nakatatud“. Mind huvitab sellel foonil Eesti kunstiajaloo-loome. Kunst on teadagi üks ilmsemalt rahvuste/kultuuride-vahelisi fenomene, mistõttu on selle distsiplinaarne diskursus algusest peale seadnud oluliseks uurimisfookuseks teoste/objektide loomet kujundanud „(vastas)mõjude“ väljaselgitamise. Oma suhteliselt lühikese eksistentsi jooksul on Eesti kunstiajaloolased kohalikust kunstist kirjutades „joonistanud“ kaardile erinevaid „mõju-ruume“, luues nii erinevaid kultuurilisi kokkukuuluvusruume. Ettekandes tahan demonstreerida erinevaid piiritõmbamisi ja arutleda piiride tõmbamise ja muutmise põhjuste ning tagajärgede üle.

Piiri mõistel on Lotmani kultuurisemiootikas väga oluline koht. Eriti oma hilisemates tekstides ja seoses semiosfääriga arendas Lotman kompleksset arusaama piirist kui semiootilisest mehhanismist. Ettekande eesmärgiks on pakkuda süsteemne teoreetiline süntees Lotmani erinevates tekstides laiali pillutud tähelepanekutest piiri semiootilisest olemusest. Soovin rõhutada aspekte, mis on olulised tänapäeva piiriuuringute jaoks, keskendudes eriti piiri erinevatele semiootilistele funktsioonidele. Piir kui eraldav joon loob eraldiseisva semiootilise ruumi ehk semiootilise isiksuse, mis eristub piirivälisest ruumist oma identiteeti määratleva enesekirjelduse poolest. Piir kui vaheline ala ühendab sisemise ja välise ruumi, toimides tõlkeplokina, mis võimaldab kommunikatsiooni eri semiootiliste isiksuste vahel. Piir on ka eraldiseisev ruum ehk perifeeria, mis vastandub semiootilise ruumi keskusele, toimides seega sisemise heterogeensuse ja dünaamika allikana. Lotmani piiriteooria eeliseks on see, et ta ei käsitle neid piirifunktsioone üksteist välistavate alternatiividena, vaid et ta keskendub nende koosmõjule kultuuri dünaamikas.

Sessioon a

Moderaator: Ene-Reet Soovik, Tartu Ülikool

Eestlaste identiteet kõlgub metsa- ja mererahva vahel, omanimena oleme kasutanud maarahvast, kuid nüüdseks on enamik linliku eluviisiga, kuid mitte alati meelelaadiga. Rannarahva olemusse lõi kiilu sisse nõukogude aeg, kui väga paljudel oli merele juurdepääs raskendatud, rääkimata merele pääsemisest.

Millest me õigupoolest räägime kui ütleme merekultuur? 2016. aasta oli merekultuuriaasta, mis väärtustas nii ainelist kui ka vaimset pärandit. Paljude jaoks ongi merekultuur midagi Altja võrgukuuride sarnast – ajalooline – kuhu ei sobitu 21. sateliidipannid ja turistidele kohalikku käsitööd vahendav pood.

Ettekanne võtab kokku kolme küsitluse tulemused ja välitööd 2023. aasta kevadel piiritsoonis. Leidub nii vastanuid, kes arvavad, et merekultuuri ei ole ja samuti on selge põlvkondlik vahe. Selgelt joonistub välja ka rekreatsiooni maapõhisus: enamik esiletoodud murekohti, nt randade puhtus, prügikastide vähesus käivad kuiva maa kohta. Vaimne pärand on alaesindatud.

Toetudes Dominic LaCapra “rajava trauma” mõistele, osutab Tiina Kirss (2006: 631) põgenemislugude teoreetilises käsitluses katsumusterohke põgenemisteekonna seosele “rajava jutustuse” keskmes oleva traumaga ning näitab, kuidas need lood vormisid pagulaste “rajava müüdi.” Kirsi (2002: 1872, 1874) järgi on ilukirjanduses põgenemisloo keskseks toposeks “paat tormisel merel.” Käesolev ettekanne vaatlebki põgenemisteekonna osa, mille käigus ületatakse meri ja ookean. Olustikukirjelduse raamidest väljuvate ülesõitu kujutavate tekstide analüüsimiseks ja nendes kajastuva mitmetahulise kogemuse mõistmiseks on veel üheks võimalikuks lähtekohaks Bjørn Thomasseni (2009) “liminaalsuse” mõiste ja “liminaalsuse mõõdete” – ruumi, aja ja subjekti ning nende kombinatsioonide käsitlus, mille aluseks on Arnold van Gennepi ja Victor Turneri ideed. Sellest tulenevalt tõlgendan suurpõgenemise kogemust tekstinäidetes läbi liminaalsuse prisma, kus merest ja ookeanist saab põgenemisteekonnal liminaalne aegruum.

Kanalid on siseveekogud, mis on ühtaegu nii tehislikud kui looduslikud, ökoloogilised ja sotsiaal-kultuurilised, inimtegevuse tulemid ja selle mõjutajad. Suurbritanniat katab enam kui 10 000 kilomeetri pikkune siseveeteede võrgustik, kus nii veedetakse vaba aega, puhatakse, tehakse tööd kui ka elatakse. Keskendudes kanalitele kui dünaamilistele ja tähendusrikastele hüdrosotsiaalsetele paikadele, käsitleb ettekanne, kuidas inimesed kanalitega suhestuvad, pöörates erilist tähelepanu vee ääres, vee peal ja koos veega elamise kogemustele ja tähendustele. Ettekande allikateks on Põhja-Inglismaal etnograafilise välitöö (intervjuud ja osalusvaatlus) raames kogutud andmed ja elust kanalipaatidel jutustavad avaldatud memuaarid.

Ettekande keskmes on Rõuge kihelkonna Oina vesiveski möldri Märt Siipseni (1843-1916) suhe veega nii nagu see avaldub Siipseni rikkalikus kirjalikus pärandis. Neis kirjutistes kohtame vett päris sageli – Siipsen kirjutab nii vee puudusest kui üleküllusest, nii veega seotud ohtudest kui ka veekogude ilust; vesi ilmub nii proosa kui luulevormilistes kirjutistes. Kuid sinise humanitaariaga ei seo Siipseni kirjutisi mitte üksnes veega seotud kirjakohtade rohkus, vaid eelkõige see, et vesi on Siipseni jaoks väga oluline osa tema minapildist – nii loodab ta ka surmajärgses maailmas leida ojakest, millele veski ehitada. Laiemas plaanis on Siipseni kirjutiste jälgimine kõnekas, kuna neis tuleb ühelt poolt esile tema kui vesiveski möldri ja vee suhte erilisus (just vee olemasolu tagab talle elatusallikad), samas selle erilise suhte kõrval näeme ka mitmeid kultuuris üldsemalt levinud suhestumisi (nt soov oma maad kuivendada, romantiline loodusluule).

Sessioon b

Moderaator: Anu Printsmann, Tallinna Ülikool

Vesi on kehaline, elementaalne ja sümboolne ruum, kus tuleb kokku globaalne ja lokaalne, ajalugu ja tänapäev, inimene ja keskkond. Stacy Alaimo on töötanud välja transkorporeaalsuse ehk kehadevahelisuse mõiste, mille järgi põimuvad omavahel inimeste, maa-teiste ja looduse kehad. Kõige ilmselgem on see põimumine läbi vee, millest meiegi kehad koosnevad, nagu vädab Astrida Neimannis. Ettekandes toetun ka Serpil Oppermanni sinihumanitaaria argumentidele, mis on võetud kokku tema kõige värskemas raamatus ning Marco Armiero “jäätmetseeni”/wasteocene mõistele. Nii Oppermann kui Armiero rõhutavad ökoloogilise ja ühiskondliku aspekti vee ja jäätmete käsitlemisel. Ökoloogiline ja ühiskondlik tuleb kokku ka mere ajaloo ning mälu materiaalsusele mõtestamisel. Näidetena käsitlen Kristiina Ehini luuletusi (nt “Pärast tormi” ning kogumiku “Janu on kõikidel üks”) ning Rivers Solomoni novelli “The Deep”, mis on pühendatud orjakaubanduse teekonna Middle passage mälule ja mere ning näkkide agentsusele.

Veekogude lähedus on olnud üks otsustavatest teguritest inimasulate tekkimisel ning veekogudega seotud kohalikud praktikad on sageli kujunenud vastavate kogukondade identiteeti ja sidusust mõjutavateks teguriteks. Jõgede kallastel asuvad mitmed vanad ülikoolilinnad, näiteks Emajõe Ateenana tundud Tartu. Kuigi akadeemilist ülikoolielu kujutavas kirjanduse puhul võiks oletada, et looduselemendid võivad neis teisejärguliseks jääda, on kirjandusliku auraga Emajõel oma osa ka üliõpilaselu käsitlevates teostes. Ettekandes vaadeldakse inimese suhteid loodusega ülikooliromaanides kirjandusliku Emajõe näitel, lähtudes eelkõige Bernard Kangro esimesest Tartu triloogiast (1958-62) ja Jaan Kaplinski autobiograafiliste sugemetega proosateosest „Seesama jõgi“ (2007). Käsitletakse üliõpilastegelaste suhestumist jõega, Emajõe kuvandit intertekstuaalse kultuurivõrgustiku osana ning sümboolsete väärtuste kandjana, aga ka jõge kui dünaamilist ökosüsteemi, mis ühendab linnaruumi ümbritseva maastikuga.

Võrdlen omavahel kaht autobiograafilist Emajõe-romaani. Leida Kibuvitsa „Soomustüdruk” jõekaldal kasvanud tüdrukust ilmus täiendatud trükis 1957, mõned aastad pärast autori vabanemist vangilaagrist. Olev Remsu „Supilinna poisid“ kirjeldab teismelise poisi kogemusi 1950.–1960. aastate vahetusest. Remsu vaatab poolirooniliselt tagasi poststalinistliku ajajärgu Emajõele, Kibuvits sobitab 20. sajandi esipoole jõelinna 1950. aastate kirjanduse nõuetega. Arengu- ja linnaromaanide tegevuspaik asub Tartu Supilinnas teine teispool jõge. Romaanid on äärmiselt visuaalse kujundikeelega – Kibuvitsa peategelane on kunstikalduvustega, nagu olid kunstnikuambitsioonid tema loojal, Remsul on stsenaristiharidus. Ettekandes võrreldakse mõlemat teksti kirjeldatud perioodide kohta Emajõest loodud visuaalkunstiga, milles romaanidele sarnaselt peegelduvad praeguseks kadunud tegevusalad, linna muutumine, jõgi kui rekreatsioonikeskkond, aga ka kui kaudse ja otsese keskkonnavägivalla ohver.

Sessioon a

Moderaator: Andres Karjus, Tallinna Ülikool

Newsreels, short documentary news films, were an influential channel of mass communication and propaganda in the Soviet Union. They served as an important means of visualizing the world to the audiences in the way the Soviet authorities wanted it to be depicted. Studies in Soviet visual culture have recognized both continuities of repeating patterns and changes in the post-World War II period. This is an understanding that has been reached primarily based on temporally limited selections of sources, and so far there has not been a more systematic study of developments of the Soviet visual culture in a longer temporal continuum. In this article we explore long-term continuities, subtle, and sudden changes in the official Soviet visual discourse in the newsreel series “Novosti dnia” (News of the Day) in 1945-1992. We study visual patterns of around 1.700 digitized approximately ten-minute-long newsreel issues by using multidimensional vector embeddings of the central frames of each shot

Tutvustame 2021–2023. aastal ERR-i arhiivi linkandmestamiseks ja semantilise otsingu loomiseks tehtud arendustööd. Ühtlasi arutleme võimaluste üle, mida pakuvad uudsed masinõppelahendused meedia- ja mäluasutuste andmete analüüsimiseks ning Eesti kultuuri ja ajaloo mõtestamiseks. Meie andmestik sisaldab ligi 44 000 transkribeeritud kirjet ERR-i raadiote kultuurisaadete arhiivist. Kasutasime EstBERT-i keelemudelit, mis on häälestatud nimeolemite tuvastamiseks, et teha kindlaks avaliku elu tegelasi, kultuurivaldkonnas olulisi organisatsioone ja kohanimesid. Olemitevaheliste seoste leidmiseks rakendasime süntaktilist analüüsi. “Kultuuriteemade” määramiseks tuvastasime tekstidest märksõnu ja rühmitasime neid teemade mudeldamise teel kategooriatesse. Demonstreerime ERR-i näitel, kuidas parandab linkandmete formaat arhiiviandmete kättesaadavust kõigi kasutajarühmade jaoks. See loob eeldused innovaatiliste teenuste arendamiseks nii ERR-is kui ka laiemalt Eesti kultuuri- ja haridussektoris.

Ettekandes tutvustame CLARINi projekti ParlaMint, mille eesmärk on luua ühtse meta-andmestikuga ja märgendusega mitmekeelsed parlamendiistungite korpused. ParlaMintis on praegu avaandmetena 32 riigi parlamentide (s.h Eesti Riigikogu) istungite stenogrammid 2010ndatest aastatest alates. Meta-andmetega rikastatud parlamendikorpused huvitavad nt lingviste (vormianalüüs, lauseanalüüs, kõnekujundid, anafoorid) ja diskursuse-uurijaid (debattide struktuur, teema ja kommentaar, üleminekud, meelsusanalüüs). Kasu võib olla ka keeletehnoloogiliste vahendite treenimisel ja info ammutamisel (nimeüksused, teemade kategoriseerimine, võtmesõnade noppimine jne). Valdkondlikus võtmes pakuvad parlamendikorpused kui andmekogud aga huvi nii politoloogidele kui laiemalt ühiskonnateadlastele. Võrdleme Riigikogu viimase 3 koosseisu istungite korpuses nii teemasid, tonaalsust, kõnede üldist varieeruvust kui ka nende ajas muutumist, seda nii kõnede, parlamendiliikmete kui ka parteide tasandil.

Ühiskonna teadlikkus kriisidest ja nende mõistmine nõuab tänapäeval tihti globaalset lähenemist. Selle jaoks on abiks suuri andmekogusid rakendavad arvutuslikud lähenemised ning hõlpsasti hoomatavad visualiseeringud. Me uurisime Twitteris tähelepanu muutumist Ukrainale 28 keeles aastatel 2009-2023. Selleks vaatlesime “Ukraina” võtmesõna mainimist. Kuigi Ukraina sõja diskursust on Twitteris ka varem uuritud, pole seda sellisel skaalal varem tehtud. Eesmärk oli anda ülevaade tähelepanust Ukrainale Twitteris eelkõige seoses sõjaga, kuid ka enne seda. Tulemusteks on nii joonis, mis kaardistab Ukrainaga seotud olulisemad sündmused, kui ka sellel põhinev analüüs. Oodatavalt on näha märkimisväärset tähelepanu kasvu Ukrainale seoses nii 2014. kui ka 2022. aasta Vene sissetungidega pea kõikides keeltes. Olulisem on aga erinevused aastate võrdluses ning erinevate keelte vahel. See annab ülevaatliku sisendi kirjeldamaks eri riikide reaktsioone Ukrainaga seotud sündmustele.

Sessioon b

Moderaator: Krister Kruusmaa, Tallinna Ülikool / Eesti Rahvusraamatukogu

Ettekandes vaatleme projekti Bwrite korpuse näitel, kuidas integreerida masin- ja süvaõpet akadeemiliste tekstide uurimisse. Varasemalt oleme korpust kasutanud Balti riikide kirjutamistraditsioonile iseloomulike tekstimustrite välja selgitamiseks, vaadeldes metadiskursuse vahendeid, retoorilist struktuuri, viitamismustreid ja meelestatust. Järgmise sammuna kohaliku kirjutamistraditsiooni kirjeldamiseks on kavas kasutada korpust laiaulatusliku analüüsitööriista väljatöötamiseks (nn väike keelemudel, SLM), et pakkuda andmepõhist arusaama akadeemilise teksti tunnustest ja tekstilistest erijoontest eri keeltes. Uurimuse keskmes on küsimus, kuidas kohandada korpuspõhist mudelit eestikeelse teksti uurimiseks kohalikus kontekstis, kasutades seda nii uurimisvahendina kui ka praktilise haridustööriistana. Ettekandes anname ülevaate Bwrite’i metoodilistest lähenemistest ja praktilistest rakendustest, tuues esile ka olulisemad esile kerkinud väljakutsed.

Tehisintellekti (TI) ja eelkõige generatiivsete keelemudelite võidukäik sunnivad meid ümber mõtestama kultuuriandmete tähendust. Raamatukogunduses mõeldakse aina enam kogudest kui andmestikest (nn "collections as data" printsiip), et kultuuripärand oleks korraga algoritmiliselt töödeldav ja ühtlasi treeningandmetena aluseks kvaliteetsete TI-lahenduste loomiseks. Ettekandes uurime selle väärtusahela erinevaid lülisid Eesti Rahvusraamatukogu katsetuste kujul. Toome näiteid näituseeksponaatide loomisest, tekstiandmete kvaliteedi hindamisest ja parandamisest ning andmete harmoniseerimisest ja täiendamisest.

Suurte keelemudelite võimekuse hindamiseks ja võrdlemiseks kasutatakse standardiseeritud andmestikke, mille sisu keelemudelite pikkade arenguhüpete jälgimiseks üha keerukamaks muudetakse. Mõned neist andmestikest keskenduvad ainult ühele kindlale ülesandele, oskusele või omadusele. Teised andmestikud võimaldavad testida erinevate valdkondade tundmist või mitmesuguste ülesannete lahendamise oskust. Enamik selliseid võrdlusandmestikke on piiratud inglise keele ja ingliskeelse kultuuriruumi teemadega; samas on neid teistesse keeltesse ja kultuuridesse mugandatud masintõlkimise ning sisu muutmise kaudu. Eesti keelele suunatud võrdlusandmestike arv on väike ja seetõttu on oluline luua andmestikke, mis võimaldavad usaldusväärselt hinnata mudelite eesti keelt ja Eestiga seonduvaid teadmisi. Ettekandes tutvustan mitmele ingliskeelsele andmestikule tuginevat eestikeelset ja eesti kultuuriruumi kohandatud võrdlusandmestikku, kokkupanemisel tekkinud väljakutseid ning esialgseid hindamistulemusi.

Suured keelemudelid (LLMid) võimaldavad humanitaar- ja sotsiaalteadustes suuremahuliste analüüside teostamist, toetades ja automatiseerides ülesandeid, mis siiani on paljuski olnud inimteadlaste pärusmaa. Ettekanne kirjeldab süstemaatilist kvalitatiiv-kvantitatiivset segameetodite raamistikku, mis ühendab ekspertteadmised, masinate töötlemisvõimekuse, ja statistilise analüüsi, pannes rõhku teaduslikule läbipaistvusele ja replitseeritavusele. Illustratsiooniks on toodud 17 masintoetatud analüüsi, mis hõlmavad keelelist ja diskursuseanalüüsi, leksikaalse semantilise muutuse tuvastamist, intervjuuanalüüsi, ajalooliste sündmuste põhjuste tuletamist ja tekstikaevandamist, poliitilise hoiaku tuvastamist, teksti ja ideede taaskasutamise tuvastamist, žanrituvastust; tekstist sotsiaalvõrgustike tuletamist, automaatset leksikograafiat ja puuduvate tekstiliste metaandmete täiendamist. Need juhtumiuuringud näitavad, et juba praeguse põlvkonna LLMide analüütilised otsused lähevad lähedalt kokku inimekspertide omadega, peegeldades ka teisi hiljutisi uurimistöid LLMide rakendatavuse kohta (vt Gilardi jt 2023, Ziems jt 2023). Siin teostatud replikatsioonid (Mulder jt 2023, Sobchuk jt 2023, Kanger jt 2022) illustreerivad, kuidas ülesandeid, mis varem võisid nõuda kuudepikkust meeskonnatööd ja/või keerulisi arvutuslikke lähenemisi, saab nüüd LLM-toega teadlane teostada oluliselt väiksema ajakuluga.

Sessioon a

Moderaator: Ilona Tragel, Tartu Ülikool

Kogukondade arendamise valdkonnas on täheldatud, et küsimused toovad inimesi kokku ja vastused ajavad neid lahku (Block, 2018; Russell, 2020). Kogukondadega tegelemisel peetakse oluliseks liikuda küsimuse "Mis on kogukond?" juurest küsimuse "Kuidas inimesed kogukonna ära tunnevad (tunnetavad)?" juurde. Kogukonna üheks väärtuseks on koos arenemine, võimu voolavus ja võistluslikkusest koostöösse astumine ning toimiva ühenduse (psühholoogilise kontakti) saavutamine inimeste vahel. See on kontekst, kus koos saavutatakse muutus, kogukonnale kujuneb ainulaadne identiteet ning tugevused liidetakse. Siis on kogukonna liikmetel lihtne vastata küsimustele: "Mida ma nendelt inimestelt saan?" ja "Mida see kogukond annab, muudab, kui ma nendega koos töötan (tegutsen)?". Ettekanne annab ülevaate kogukondade juurde kuuluvatest nähtustest, kogukonna väärtusest sellesse kuulujatele, ühiskonnale ning vajadusest mõtestada kogukondi teisel viisil kui muid formatsioone ühiskonnas.

Inimeste hulk moodustab kogukonna juhul, kui neil on midagi ühist, olgu selleks hobi, maailmavaade, jagatud kogemus või mure (Narusson 2022). Kogukonnad võivad tekkida ka (üli)õpilaste hulgas, olla ka virtuaalsed ja isegi globaalsed. Ettekandes käsitleme kogukonnana eesti keele riigieksamiks valmistujaid – mis neid iseloomustab ja mis tingimustes on kogukond tekkinud? Seome kogukondluse intertekstuaalsusega, st vaatame, milliseid näiteid õpilased oma kirjandites tõid (vt Nurmela 2022, Tammepõld 2022). Samuti arutleme, millised kogukonnad juba on ja võidakse luua gümnaasiumi- ja bakalaureuseastme tekstiloojate hulgas? Kuidas need kirjutamisprotsessi etappides tekivad ning kuidas kogukonnatunne võiks õppimist toetada? Sest mida tugevam kogukonna- ehk ühtekuuluvustunne, seda teotahtelisemad on liikmed ning seda suurem on vastutus kogu elukeskkonna ees (Narusson 2022; vt ka Miilman 2023).

Tekstides saab käsitleda teemasid objektiivselt või subjektiivselt. Klassikaliselt vaadeldakse subjektiivsust lause tasandil, kus lause on subjektiivne juhul, kui see väljendab autori arvamust või hoiakut. Seda väljendatakse mitmetel viisidel, sealhulgas omadussõnad (ilus), verbid (arvama) ja partiklid (kahjuks). Kuid subjektiivsust saab vaadelda ka tervikteksti puhul, näiteks vastandades arvustust sisukokkuvõttega - kuigi mõlemad võivad kirjeldada sama asja, on neid võimalik eristada just subjektiivsuse kaudu. Seega on subjektiivsus oluline aspekt tekstide liigitamisel. Ettekandes keskendun terviktekstide subjektiivsusele. Käsitlen seda kui skaalat, kus üks ots on täiesti objektiivne ja teine subjektiivne, ning toon näiteid, miks see käsitlus on kasulik. Lisaks kirjeldan, miks ei ole mõistlik vaadelda tervikteksti subjektiivsust kui ainult selle lausete keskmist subjektiivsust ning kuidas on subjektiivsust üleüldiselt käsitletud arvutilingvistilistes uurimustes.

Ettekanne on pühendatud igikestvale küsimusele, missuguses isikus on paslik kirjutada akadeemiline tekst. Nii nagu on tuliseid mina-vormi pooldajaid, jätkub ka neid, kes laidavad seesuguse keelekasutuse kui ebaakadeemilise kompromissitult maha. Traditsioone hindavas teadusmaailmas võib õigus olla kummalgi poolel: keelekasutus, mis ühes kogukonnas mõjub kas eneseupitamise või võltsi tagasihoidlikkusena, on teises tavapärane. Minu ettekande uurimisobjektiks on eri valdkondade vahel jagunevad ülikooli lõputööd (n=40), kust otsin üliõpilaste isikukasutuse eelistusi. Vastust ootavad küsimused, kas lõputööde isikukasutus on pigem autori isikupärane valik või eristub väiksemates kogukondades ka mustreid ning kas sel juhul võib tegemist olla omasoodu, tekstist teksti leviva nähtusega või on määrav hoopis muu, nt valdkondlike vormistusjuhendite mõju. Eraldi tegurina uurin ka isikukasutuse tekstisisest paiknemist, st konteksti retoorilise funktsiooni võimalikku mõju isikukasutuse varieerumisele.

Sessioon b

Moderaator: Nele Karolin Teiva, Tartu Ülikool

Digiuuendused on asunud põhjalikult muutma tekstiloomet. Haridusasutused seisavad silmitsi küsimusega, milliseid ülesandeid on mõttekas anda õppuritele maailmas, kus pole enam võimalik eristada tekstiroboti ja inimese loodud teksti. Kui kasutan artikli, essee või ettekande kirjutamisel tekstiroboti abi, siis kuidas tuleks tekstiroboti rolli selles protsessis mõista? Oma ettekandes väidan, et tekstirobotite kasutamine muudab kirjutamisprotsessi tervikuna ja seetõttu ei lase see end paigutada ühegi harjumuspärase kategooria alla. Uurin võimalust käsitleda inimese ja tekstiroboti koostööd johtuvalt laiendatud vaimu lähenemisest (Clark ja Chalmers, 1998). Laiendatud vaimu lähenemise kohaselt võivad inimese tunnetuslikud protsessid laieneda väljapoole tema aju ja keha piire, hõlmates väliseid protsesse osana tunnetuslikust süsteemist. Uurin, millal saab inimese ja tekstiroboti koostööd vaadelda laiendatud tunnetusliku protsessina ja millal hakkavad tekstrobotid meie vaimu hoopis ahendama.

Tekstide loojad ja vastuvõtjad moodustavad diskursuse kogukondi (vt Swales 1990). Avaliku ruumi tekstide keelekasutust uuritakse keelemaastike suuna raames. Selle lähenemise üks eesmärke on keele ja ühiskonna seoste selgitamine. (Shohamy, Gorter (toim) 2009) Avalik silt on asünkroonne suhtlussündmus, mis muuhulgas võib eeldada sildi lugejalt teatud viisil käitumist. Selles suhtlussündmuses valib silditeksti koostaja ehk autor keelevahendid sõnumi väljendamiseks. Valiku tegemisel kasutab ta oma keeleteadmisi, kuid ka teadmisi kogukonna ja laiemalt ühiskonna kohta. Ettekandes esitan tähelepanekuid Eesti avaliku ruumi (vt Roose jt 2020) siltide tekstide suhtluseesmärkidest (vt nt Svennevig 2021, Tragel 2023) ja keelelistest valikutest (vt nt Fairclough 2003, Tragel, Habicht 2023). Vaatluse all on eri alustel ja tingimustel tekkinud kogukondade sildid. Analüüsitav andmestik on pärit Eesti avaliku ruumi siltide andmebaasist, mida ettekandes samuti lühidalt tutvustan.

Üks maailma mõistmise ja mõtestamise viise on narratiivid ehk lood, millel on üldjoontes sarnane ehitus ja ühised elemendid. Eri kultuurides, ühiskondades ja kogukondades teatud elemendid esilduvad või jäävad tagaplaanile. Erinevaid versioone samast loost võib kohata üle maailma (näiteks tuhkatriinulugu). Milliseks lood kujunevad, sõltub nii üldisest või kogukonnale spetsiifilisest kultuurist kui ka ühiskonnast. Läänes on levinuimaks struktuuriks arvatavasti Joseph Campbelli ([1949] 2012) monomüüt (Hero’s Journey). Vaatamata selle näilisele universaalsusele ei tohiks tähelepanuta jätta teisi struktuure ja nende omapärasid. Ettekandes tutvustan monomüüdi (Campbell [1949] 2012) ja Jaapani kishotenketsu (vt nt Hinds 1982) struktuure “Howl’s Moving Castle” näitel (Diana Wynne Jones 1986; Hayao Miyazaki 2004), tuues välja kultuurilisi erinevusi, aga ka näiteid, kuidas need kaks struktuuri võivad koos esineda.

Paide teatri lavastuses „Esimene tants. Viimast korda“ (2022,Henri Hütt) said verbaalselt ja kehaliselt sõna kogukonnad, mille liikmed olid 63+ vanused. Dokumentaalsete tantsumälestustega ehk katketega oma narratiivist jõudsid professionaalsete näitlejate asemel lavale nn igapäevaelueksperdid.

Olen lavastust ja sellesse kaasatud kogukondi käsitlenud eri vaatenurkadest: süvenenud kogukonna tantsunarratiivi, uurinud kogukonna kaasamist lavastusprotsessi ja kujutamist laval. Sellesse lavastusse süüvimine on olnud minu viis rõhutada teatri sotsiaalse funktsiooni olulisust, kaasamise vajalikkust ning mingil moel talletanud kogukonna väärtuslikud lood. Seekord kõrvutaksin mitut teksti (kirjalikud ja suulised narratiivid, liikumine laval) ja küsiksin, kuidas kujutatakse neis jutustajat ehk kogukonnaliiget ehk etendajat, teemat ja aegruumi. Milline mõju on minevikul olevikule, enda lugudel ühiskogemusele? Mis lisandub välitöödest ehk intervjuudest – mis on muutunud, mis saab edasi?

Moderaator: Anneli Saro, Tartu Ülikool

Ettekanne viib kokku kaks vaidlusteemat – transgressiivse kunsti määratlemise ja eetilise defekti mõju kunsti esteetilise/kunstilisele väärtusele:

1) Kas transgressiivne kunst on täieõiguslik kunstiajalooline kategooria (žanr, vool vms) või üksnes transgressiivsete sugemetega kunst (vrd pornograafia contra pornograafiline)?

2) Kas kunstiteose eetiline puudus õõnestab teose esteetilist väärtust (moralism, etitism), on esteetilisest väärtusest sõltumatu (autonomism) või koguni panustab esteetilist väärtust (immoralism)?

Niisiis, ons loogilist, empiirilist, ideoloogilist, kirjandusajaloolist vms alust arvata, et transgressiivne kunst sunnib omaks võtma mõnd konkreetset positsiooni eetilise defekti esteetiliselt rollist (st olema moralist, autonomism, immoralist)? Või teistpidi, millise teooria omaksvõtu puhul tuleks teooria „käilakujusid“ otsida eelkõige transgressiivsest kunstist?

Transgressiivse esteetika määratlus lähtub paljuski 20. sajandi teise poole ameerika kirjanduse ja kunsti näidetest. Väärkäitumist ja vägivalda kujutav belletristika muutus šokeeriva ja poliitiliselt ebakorrektse väljenduslaadi sünonüümiks. Samas ähmastab transgressiivse esteetika kirjeldamist eeldus, et kunstilise taseme mõõduks on „areng“, mis seisneb representatsiooni piiride pidevas edasinihutamises. Tihti unustatakse, et kujutatud objektide või sündmustiku kõrval tuleb transgressiivse kirjanduse defineerimisel arvestada ekstratekstuaalset konteksti, kuivõrd poeetikaelementide valik ja esitamise intensiivsus varieerub vastavalt ühiskonnas toimuvatele ideoloogilistele muutustele. See on vastumõtlemise mehhanism, mille vahendid suhestuvad ühel või teisel ajahetkel ühiskonnas domineerivate poliitiliste seisukohtade ja sotsiaalsete protsessidega. Ettekande keskmes ongi väide, et transgressiivset kirjandust tuleb defineerida pidevalt kujumuutva žanrinormide kogumina.

Aastal 2018 rajati Narva Vaba Lava teatrikeskus, mille eesmärgiks oli elavdada kultuurielu ja pakkuda mitmekesist kultuuriprogrammi, alustades Vaba Lava, aga ka teiste Eesti ja välismaiste (algul peamiselt Vene) teatrite etendustega ja lõpetades muude kultuuriüritustega. Narva on suuruselt Eesti kolmas linn, mille elanikkonnast 6% ehk 3133 inimest on eestlased. Seega teatrikeskuse loomine Narva oli oluline nii regionaal-, integratsiooni- kui kultuuripoliitika seisukohalt, seega transgressiivne ehk piire ületav ettevõtmine. Veebruarini 2022 koosnes Vaba Lava Narva programm nii eesti- kui ka venekeelsetest etendustest, kuid sõja eskaleerumine Ukrainas tegi lõpu ka Eesti-Vene kultuurilisele koostööle. Teatrikeskuse loovjuht Julia Aug on Eesti päritolu Vene näitleja ja lavastaja, kes sõjavastaste seisukohtade tõttu pidi Venemaalt emigreeruma. Selline personalipoliitika on transgressiivne tegu. Ettekandes analüüsin Augi ja teiste Vaba Lava lavastuste sõjavastast sõnumit ja vastuvõttu.

Laulev revolutsioon tõi Eesti kultuurilukku mitmeid olulisi muusikapalasid, mis on populaarsed ja tähenduslikud tänase päevani. Nende hulgas Tõnis Mägi “Koit”. „Koit“ on banaalse rahvusluse (Billing 1995) sümbol. Laulu tähendus muutus, kui Mägi esitas seda EKRE tõrvikurongkäigul ning on ka avalikult pooldanud pigem paremradikaalidega seotud mõttekäike (nt LGBT+ inimeste õiguse piiramine jms). Lotmani kultuurimälu raamistikku (1973) kasutades tuuakse ettekandes kaks näidet etenduskunstidest, kus Mägi „Koit“ on valitud just toksilist rahvuslust „naeruvääristama“. Esimene näide on lavastusest „Drag-show. Vol 3“ (2022), kus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased etendavad erinevaid soolisi identiteete. Teine näide on Von Krahli Teatri lavastusest „Libahunt“ (2022, lav. P. Jalakas). Ettekandes arutletakse, kuidas „Koitu“ antud lavastustes kasutatakse ning kuivõrd on tegemist transgressiivsete etteastetega?

Sessioon a

Moderaator: Tarmo Pikner, Tallinna Ülikool

Elektrijaamad on suured keskkonnatehnoloogilised süsteemid, mis hõlmavad peale reaktorihoone veel palju teisi osi. Tuumajaamade puhul on eriline tähtsus veel, kuivõrd üks 1000 MWe võimsusega tuumajaam vajab keskmiselt 50m3 jahutusvett sekundis. Seega konkureerib tuumajaam tahes-tahtmata teiste keskkonnasüsteemidega, nagu joogivee tootmine ja kalandus. Kuna tegemist on suuri investeeringuid vajava ja pöördumatuid muutusi toova tehnoloogiga, mobiliseerivad pooldajad ja vastased toetuse saavutamiseks erinevaid tulevikuvisioone. 1960. lõpul Eestisse planeeritud 4000 MWe võimsusega tuumajaama puhul tõid spetsialistid välja erinevaid tulevikukujutelmi: energiasüsteemi arendajad kujutasid ette üha tõusvat energiavajadust Nõukogude Liidu loodeosas; vastaspool tõi välja suure eutorfeerumisriski ja vajaduse arendada kalakasvatust ning tagada Tallinnale tulevikus kvaliteetset joogivett. Tuleviku tuumajaamade puhul muutub määravaks, kes suudab osavamalt kujutada kliimamuutuste mõju.

Ajal, kui arenenud tööstusriigid peaks oma energiatarbimist otsustavalt vähendama, et mahtuda tagasi looduse piiride sisse, kuuleme hoopis üleskutseid energiatootmist kasvatada, et kogu elu elektrifitseerida. Ainult et tegemist saab väidetavalt olema rohelise elektriga. Selline strateegia nõuan suured koguses uusi maavarasid ja arvestatavaid ohvreid elurikkuse arvelt. Kas saaks ka teisiti, lihtsamalt ja loogilisemalt? Tasaarengu mõttevool pakub üht alternatiivi pideva kasvu narratiivile. Ettekanne tutvustab kirjanduses leiduvaid ettepanekuid energiatarbimise vähendamise vajaduse ja viiside kohta ning raamistab roheinnovatsiooni kui vanade lähenemiste taasavastamise, mitte täiendavate probleemide tekitamise. Märksõnad: tasaareng, lihttehnoloogia, pärandtehnoloogia, piisavus.

Energiataristu on siiani olnud identiteeditu infrastruktuur, mis ei rikasta meie loodus- ega kultuurimaastiku. Sama aegselt oleme iga liigutusega palju konkreetsemalt end välja lõikamas vanadest energiasüsteemidest, tõmmates uusi telgesid läbi riigi, aga ka riiklikult võimestanud hajutatud kohttoomist. Kõigeks selleks on vaja taristut. Kas taristu saaks olla piirkonna identiteedi osa, kohalik pidepunkt, orienteerumist ja lugusid toetav maamärk?

Sessioon b

Moderaator: Kati Lindström, KTH Rootsi Kuninglik Tehnikaülikool/Tallinna Ülikool

Mitmeid üleilmseid kriise iseloomustab maast ilmajäätuse dimensioon. Seejuures on hakanud muutuma ka maapinna/maisus (terrain) mõiste ja sellega seotud piiritlemised hõlmates ruumi ja aega. Bruno Latour väidab, et modernsus ja sellega kaasas käinud (üle)ilmastumine on igasugust seost maapinnaga pidanud tagurluseks, aga nüüd näeme Maaga suhestumise tagasitulekut. Energiaressurssidega seotud ootused ja ühiskondlikud pingeväljad maastike kaudu iseloomustavad ilmekalt muutuvaid suhteid Maaga ja tulevikuga. Teoreetilise diskusiooni kõrval käsitletakse maisuse ja modernsuse aspekte Eestiga seotud energiaülemineku narratiivides.

Keskkonnakriis ja rohepööre toovad kaasa muutusi, mis kohalikul tasandil võivad toimida kultuuriliste katkestustena. Meie ettekanne lähtub 2022/23 talvel antropoloogilise uuringuga kogutud andmetele, analüüsimaks, kuidas inimesed keskkonnakriisi väljakutsetega igapäevaselt toime tulevad ning kuivõrd nad end neis protsessides muutuste agendina tajuvad. Keskendume analüüsis eeskätt rohepöördega seotud muutustele energiakasutuses ja -taristus, näiteks tuuleparkide rajamine Lääne-Eesti rannikumerre. Analüüsime, kuidas suhestuvad muutused kohalike praktikate, maastiku ja identiteediga. Ehkki Eesti avalik diskussioon rohepöörde teemal keskendub pigem riiklikule või üksikisiku rakursile, on oluline, kuidas muutused seostuvad kohalike praktikate ning toimetulekuga. Toimetulek, eriti äärealadel, toetub kogukonnale ja sõltub inimsuhete toimimisest. Suuremad (energia)arendused ei pruugi aga kogukondlike või omaksvõetud praktikate ja ressursikasutusega haakuda, või võivad nendega vastuollu minna.

Meremaastik on olnud rannarahva ja sealse kultuuri inspiratsiooniallikaks, aga ka koht, kus on loodud ja luuakse jätkuvalt teadmisi looduskeskkonna kohta, kus kohtuvad erinevad teadmussüsteemid ja vastandlikud arusaamad. Ühes muutuva keskkonna, uute tegevustega merel ja riiklike kliimaeesmärkidega on muutumas ka arusaam merest ja selle rollist rannarahva elus. Eesti mereala planeering, rohepööre ning Läänemere keskkonna kehv seisund, ühes hääbuva kalurkonna, kasvava rekreatiivse mere kasutajatega ning taastuvenergiaarendajatega on kõigest mõned faktorid, mis mõjutavad kuidas merd tajutakse, selle kohta teatakse ning seal toimetatakse. Toetudes intervjuudele kohalike elanikega Kihnus ja Saaremaal, koosolekutele mereala planeeringu läbiviijate ja taastuvenergia arendajatega, püüab antud tees näidata kuidas ja milliseks on muutunud ja muutumas meremaastik neile, kes seal igapäevaselt toimetavad ja/või selle kaldal elavad.

Moderaator: Jana Reidla, Tartu Ülikool

Varaseimad Eesti maapõuest pärinevad arheoloogilised leiud meie muuseumides pärinevad 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist, kuid valdav enamik leide on kogudesse akumuleerinud viimase poole sajandi jooksul. Arheoloogiliste leidude hoiustamiskoha otsustamisel lähtutakse peaaegu saja aasta jooksul väljakujunenud traditsioonidest ja praktikast. Selle tulemusena on Eestis arheoloogiliste leidude säilitamine korraldunud detsentraliseeritud moel, suurt ühist Eesti arheoloogiamuuseumi ei ole tekkinud. Leide hoidvateks asutusteks on riiklikke kogusid hoidvad muuseumid ja ülikoolide teaduskogud, mistõttu on arheoloogilised leiud kahes õiguslikus staatuses Kultuuriministeeriumi ning Haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas. Ettekandes arutletakse arheoloogiliste kogude seisu, juurdepääsetavuse ja tulevikuperspektiivide üle: kas, kuivõrd ja kuidas leiud jõuavad teaduskäibesse, näitustele, kultuuriloomesse laiemalt.

Loomakasvatuses mahub tulevikupärandi arutelu konteksti ohustatud tõu mõiste. Ohustatuks loetakse põllumajanduslooma tõugu, kelle ajalooline Eesti päritolu ja populatsiooni olemasolu on teaduslikult tõendatud. Hobuslaste puhul on ohustatud ka alampopulatsioon, kelle aretus on kestnud vähemalt 50 aastat. Seega on tori hobune Eestis loodud kultuurhobusena saanud ohustatud tõuks. Probleem on tekkinud siiski pärandi sidumisel bioteadusega, mis annab ranged regulatsioonid aretusele ja seda raamistavale euronormatiivsele toetuste maailmale. Kultuuripärandi mõistes võivad normatiivsed valikud nõrgendada ajaloolist aretustraditsiooni, tekitavad kunstlikke katkestusi ja seega ohustavad pikas perspektiivis kogu populatsiooni jätkusuutlikkust. Samuti on see löönud lõhe aretustraditsiooni järgiva tegevusala harrastajate hulka. Kus on lahendus? Kas aretustraditsioon saaks olla vaimne kultuuripärand, mis toob taas kokku ühtse tori hobuse kui Eesti oma kultuurhobuse ja tema kogukonna?

Eesti on rikkalikult muuseumitega kaetud, kuid valdkonna otsad on üksteisest üha kaugemal. Suured rahvusmuuseumid tõmbavad ligi ressursse – inimesi, võimalusi, aga ka nö parima osa pärandist. Väikemuuseumid on tihti jäänud ajakapsliks, kellegi sädeinimese elutööks, mida järgmised vardjad ei tihka või ei oska edasi arendada. Raha ka ei ole. Ometi on seal tallel nii palju kogemusi ja lugusid. Omaalgatuslik projekt „Kunstnikud kogudes“ (2017 – ) on võtnud ette end ise külla kutsuda ning istutada väikemuuseumitesse kaasaegse kunsti valdkonnas tegutsev kunstnik, pakkumaks kõrvalpilku pärandile. Mille järgi hinnata aga tulemite õnnestumist – muuseumi/kunstniku rahulolu, kaasaegse kunstivälja standardite, külastajate arvu järgi? Ettekanne analüüsib 15 tehtud Kuko põhjal pingevälja, mis kujuneb muuseumi, kunstniku ja eestvedajate vahel, käsitleb tööriistu, mida kaasaegne kunst võimaldab ning vaatab, milliseid tõlgendusi on kunstnikud välja pakkunud.

Trükipressi tähtsus on suurel määral selge: selle leiutamine tõi kaasa teadmiste kiirema leviku ja kirjaoskuse kasvu. Samuel Crompton väidab, et trükipress päästiski omal ajal suhteliselt väikseid keeli, nagu eesti, läti, leedu, ja soome (Crompton, 2004: 19). Kuna trükile kuuluvad suuremõõdulised masinad, arvukad tähekomplektid ja varuosad, tundub nende täielik säilitamine keeruline. Kas poleks piisav keskenduda üksikutele väärtuslikele esemetele ja erialasele kirjandusele? See võib olla pigem kunstiajalugu või kunsti tööriist, mitte aga kunst ise ega suurte sündmuste ajalugu. Trükki võib käsitleda semiootilise maastiku osana ehk ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt paikneva sotsiaalse praktikana, mille kaudu vahendatakse ja reprodutseeritakse diskursusi, kogukondi ja identiteete (Järlehed & Jaworski, 2015: 117). Ettekanne põhineb linotüübi ehk realadumismasina näitel. Selle leiutamine oli Gutenbergi pressiga võrdeslt oluline, millest aga teatakse palju vähem.

Oma ettekandes teen sissevaate sellesse, kuidas ilmneb nõukogudeaegsetes välitööpäevikutes soome-ugri aladel läbiviidud kogumistöö ja selle kaudu soome-ugri esemekogu kujunemise sihipärasus või juhuslikkus. Uurin, mil määral ja kuidas kajastub kogudes toonane kvantitatiivse kogumise surve. Teisalt huvitab mind see, kuivõrd ilmneb päevikusissekannetes kohalike inimeste agentsus kogude kujundamisel, miks ja milliseid asju on kogujatele loovutatud või loovutamata jäetud. Eri osapooled on muuseumitöötajate huvifookusesse sattunud asjadele omistanud erinevaid tähendusi ja väärtusi, sh esteetilist, emotsionaalset, sotsiaalset, praktilist, intellektuaalset, rahalist. Need väärtused võivad olla üksteisega põimunud ja on ajas teisenevad. Mõtisklen ka selle üle, kas või kuidas aitavad need esemetele omistatud tähendused mõtestada kogusid praegu.

Moderaator: Kerri Kotta, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Stiiliajaloost rääkides on eesti suhteliselt noort rahvusliku kunstmuusika traditsiooni käsitletud modernistlikust lähtepunktist, kus keskse tähenduse omandavad žanrilised, vormilised ja helikeelega seotud uuendused. Eesti kontekstis kaasneb sellele sageli ka rahvusliku aspekti rõhutamine, kuid viimane näib olevat pigem midagi antut, staatilist ja invariantset, millele siis stiilide muutumise lugu projitseeritakse.

Pakun välja eesti kunstmuusika stiililoolise käsitluse, milles traditsiooni, suuresti 19. sajandi rahvusromantilised ideid, mis hõlmavad nii konkreetse rahvuse klassikalise muusikalise korpuse loomist kui ka selle “subjektiivseid” edasiarendusi, käsitletakse dünaamilise ja muusikalist stiili viljakalt genereerivana. Selle asemel, et vaadelda modernistlike murdumiste taga uuenemissoovi, vaatlen ma neid pigem katsetena säilitada minevikupärand vormis, mis muutunud oludes on võimalik. Keskendun mõistetele moderniseerunud rahvusromantism ning eskapistlik ja moderniseerunud neoromantism eesmärgiga tuua välja eesti kunstmuusika n.ö stiililised nullpunktid, selle identiteedi alustalad.

Ettekanne tutvustab muusikalisi protsesse seto mitmehäälses regilaulus, seoses loovuurimusprojektiga „Seto mitmehäälse laulu õpetamine alternatiivse noodikirja abil“, mille eesmärgiks on luua seto viiside visualiseerimissüsteem koos veebiõppevahendiga.

20. sajandi vältel on seto laulu mõjutanud lääne muusikaline esteetika, mis on viinud seto omapärase vanema stiili taandumisele traditsioonist. 21. sajandi taaselustamisliikumises on kujunenud teadlikkus vanemast stiilist ja soov seda praktiseerida. Üritame vastata küsimustele: Millised on vanema stiili intuitiivse või siis etnomusikoloogiliselt informeeritud jäljendamise tulemused? Mida ja kuidas on mõttekas „ette kirjutada“ vanema stiili õppimisest huvitatud lauljatele – viisivarieerimisest kuni arhailise mikrotonaalsuseni? Eetikavaldkonda kuulub küsimus, kuidas olemuselt ebatraditsiooniline õppimisviis mõjub lauljatele, kellele traditsioon seostub loomingulisuse, spontaansuse, jagatud emotsionaalse identiteedi- ja kuuluvustundega.

Teatri ja draama ajaloos on suurt rolli mänginud žanrimudelid, mis kannavad loomingulist mälu ja suunavad teoste vastuvõttu. Postmodernset ajastut seevastu iseloomustab väljakujunenud žanrimudelite lagunemine ja žanrilisuse taandumine. Tragöödia „surmast“ ehk võimetusest kujutada ja tunnetada kaasaja tegelikkust on räägitud 20. sajandi keskpaigast peale. Klassikaliste tragöödiate lavastustes on neid tihti radikaalselt kaasajastatud ja/või transponeeritud teise žanri- ja stiiliregistrisse. Sel taustal äratab tähelepanu tragöödia mõjujõuline taastulek tänases eesti teatris: Shakespeare’i „Macbeth“ (lavastajad Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper) ja „Lear“ (Andres Noormets), Mati Undi antiiktragöödiate adaptatsioon „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Tiit Ojasoo). Selgitamaks vana žanri aktualiseerumise põhjusi, eritletakse ettekandes nende lavastuste esteetikat (lavastuse loomisel kasutatud kunstilised vahendid ja nende poolt esile kutsutud tajumisviisid) ning mõjumehhanisme.

Kirikupärandi roll eesti kultuuris on fundamentaalne: kirjakeel sündis kirikus; esimesed keeleteadlased olid pastorid; kirikumuusikast võrsus kutseline muusikakultuur; vennastekogudus sünnitas laulukoore; kirikulaulude tõlkimisest tuli eesti poeesiasse lõppriimiline luule. Tänases ühiskonnas on kiriku roll marginaalne ja kirikupärand on peavoolu mõtteruumist paljuski välja tõrjutud. Rahvuskultuuri sünni kvintessentsiaalne komponent on mõnes valdkonnas pea jäljetult kadunud, nt on kirikumuusikaalase akadeemilise hariduse andmine välja surnud. Seda püütakse põhjendada loomulike muutustega, aga kui kaaluda kirikupärandi määravat rolli eesti kultuuris ja selle kadumise mastaapsust kultuuripildist, siis võib öelda, et tegu on pigem kultuurikatkestusega. Ettekandes tutvustatakse eesti kirikulaulu surmasõitu kultuurikatkestuse miiniväljal: kuidas on püütud ühte eesti kultuuri tüvidistsipliini taas elule aidata ja kuidas institutsionaalne vastus kõlab alati ühte moodi: „computer says no“.

Sessioon a

Moderaator: Jüri Lipping

Aeg ilmneb meile igasugustes psühholoogilistes seisundites ja varjundites: ootamine, õhin, igavus jne. Ja aega me mõõdame ja loendame kellade pealt ning loodusnähtuste abil, nt päikesevalguse muutumine päeva jooksul. Oleks kiusatus öelda, et esimene on subjektiivne ja teine objektiivne aeg. Ometi on kestus siiski ka nö eluta looduses. Asjad „võtavad“ aega. Aga kes või mis „annab“ seda aega, mida nad võtavad? Seda annab väesolu. Väesolu võib käsitleda topoloogiliselt: väVäesolu võib käsitleda topoloogiliselt: väesolu on liigendus ehk „soonestik“ (li ?), mille sõlmpunktid ehk iseärased punktid on määratletud naabruse alusel, mitte fikseeritud kauguse või ajavahemiku alusel nagu kättejõudnud meetrilises aegruumis. Elu, olemine ehk saamine seisneb selles, et need iseärased punktid volditakse lahti aegadeks ja ruumideks, mis oma viimses lahtivoltumises annavadki käesoleva meetrilise, mõõdetava aegruumi. Olemist ehk saamist iseloomustab teatav jõud, vunk ehk hingus: lahtivoltimine.

Ühiskondlik elu on jagatud elu, aga elu on alati juba jagatud. Elu saab elada ainult olendites, kes jagavad nii elu kui ka elukeskkonda. Elu seisneb korraga täielikus avatuses tulevikule, määramatusele, ja elu enda piiramises. Elu piirab ennast olendites – olend eeldab nii sisemist liigendust, elundeid, kui ka piiri enda ja ülejäänud maailma vahel. Elu on seega suhe määramatusega, saamine, aga mitte millekski konkreetseks. Avatus on elu aset leidmise ase, määramatuks jääv taust. Kuna elu on suhe määramatusega, siis on temas algusest peale lünk või puuduolek, mida ta kogu aeg ületab, aga ei saa kunagi ületatud. Kuna elu on pidev piiri peale minek (ja sealt tagasi põrkumine), siis ei ole mingit puhast elu, vaid ainult suhestatud elu: elu, mis on suhtes avatusega. Teadvus on viivitus, kõhklus elu avatuse ees. Seega ei ole elu olemuslikult ellujäämine ega enesealalhoid vajaduste rahuldamise kaudu, vaid teada saamine ja nähtavaks tegemine. Ettekanne toetub Rénaud Barbarasi fenomenoloogiale.

Käsitlen ettekandes Deleuze’i ja Guattari arusaama mõistetest rütm ja refrään. Tegu on ontoloogiliste või eksistentsiaalsete kategooriatega, teisisõnu eluterritooriume tekitavate protsessidega. Kuna koos territooriumiga sünnivad ka seda territooriumi asustavad elusolendid ning piiritletakse nende tegevusväli, siis ei ole kunstilised protsessid midagi teisejärgulist, vaid on põhilised elu enese toimimisel. Siit järeldub, et elu ise on kunst, mis ei piirdu inimasutuste ega -geeniusega. Igasugused kooslused on kunstiteosed – loominguliste koosjagunemise protsesside (nt rütmierinevuste) pooleliolevad, lakkamatult individueeruvad tulemused. Lõpetan lühida aruteluga selle üle, millised tagajärjed võiks säärasel arusaamal elamisest kui kunstist olla humanitaariale.

Kas tehnikafilosoofia on ainult väiteline või soosib kaasaegne tehnikafilosoofia oma analüüsides mõnda meelt rohkem? Ettekanne teeb juttu visualismi ülekaalust tehnikafilosoofias ning väitleb kuulamise esmasuse kasuks tehnikafilosoofilistes teooriates. Tehnikafilosoofia traditsioonides, sh postfenomenoloogias ning teistes inimese-tehnika seoste uuringutes, on leitud mitmeid viise arusaamade ja väärtuste muutumise mõtestamiseks. Näiteks saab öelda, et meie arusaama maailmast vahendavad digitaalsed nähtused ja nutiseadmed, aga keeruline on mööda vaadata ekraani olulisusest. Visualism tehnikafilosoofias on nägemise, silma ja sellest tulenevatele nähtuste ja metafooride esiletõst selleks, et filosoofiliselt kirjeldada ja analüüsida tehnikaga seotud nähtusi. Kuulamise esmasus võiks rikastada metafoore, mille abil tehnikat mõtestame. Sellel lisaks, kui sooviks on mõista müravabamat tulevikku, sh ka inimese ja tehnika arengut viimase suunas, on kuulav tehnikafilosoofia oluliseks lähtekohaks.

Sessioon b

Moderaator: Ott Puumeister, Tartu Ülikool

Arutatakse Deleuze’i ontoloogilise erinevusmõtlemise üht aluslätet — Bernhard Riemanni “paljususe” mõistet ja sellega seotud uudset ruumikäsitust, nn Riemanni ruumi. Rõhutatakse paljususe topoloogilist, problemaatilist, kontseptuaalset loomust, vaadeldakse säärase ruumi iseloomulikke tunnuseid (n-mõõtmelisus, mittemeetriline kontinuum, heterogeenne komposiitsus, lokaalselt lõimitud n-ö lapitekiline struktuur), arutatakse mõistelisi seoseid matemaatika, füüsika ja filosoofia vahel ning tuuakse välja metodoloogilised ja metafüüsilised järelmid (paljusus kui alternatiiv substantsile, metafüüsika ühele võtmemõistele; filosoofilise mõtte teisaldumine loogikalt topoloogiale kui märk dialektika lõpust ja uue kartograafia algusest). Ühtlasi on see katse näidata Riemanni ruumi viljakat rakenduvust tõhusa teoreetilise raammõistena väga erilaadsete uurimisteemade (sündmuste, nähtuste, protsesside, seisundite) analüütilisel käsitlemisel—sealhulgas iseäranis ühiskondliku problemaatika mõtestamisel.

Byung-Chul Han on nimetanud kaasaegset Lääne ühiskonda läbipaistvusühiskonnaks. See tähendab indiviidide ja protsesside süvenevat ühismõõdulisust, vastastikku konverteeritavust ja kontrollitavust. Han nimetab läbipaistvusühiskonda "neoliberaalseks samasuse põrguks", mis muudab inimesed õnnetuks ja tahtetuks. Gilles Deleuze'i organiteta keha mõiste võimaldab kirjeldada praktikaid, mis taasühismõõdutustavad indiviidi, tõmbavad ta käesolust tagasi väesollu. Deleuze on Gilbert Simondoni eeskujul püstitanud, et iga indiviid jõuab kätte ühes oma miljööga, oma ümbrusega. Milline on organiteta kehaks saava inimese miljöö füüsilises ruumis? Seda võiks kirjeldada Deleuze’i mõiste mistahes-ruum (l'espace-quelconque), mida ta kasutas oma kino- ja Becketti-uuringutes. Käesolev ettekanne arutleb, mil määral saaks mistahes-ruume leida kaasaegses urbaanses keskkonnas ning sellega interakteeruvas eesti kunstis ja kirjanduses.

Ettekandes keskendun ühiskond-muutkonnale linna semiootilise ruumi ja linnaruumiliste sekkumiste kaudu. Linna semiootiline ruum on paljukihiline ja -häälne, ulatudes kultuurilistest mudelitest sotsiokultuuriliste praktikate ning organismide omailmade ja nende seosteni. Seni pigem kirjandus- ja kultuuritekstidele rakendatud kronotoopiline analüüs, rakendatuna linna semiootilise ruumile võimaldab uurida selle mitmekihilisust ja paljuperspektiivilisust. Samas võib see jääda keerukuse ja selle protsesside suhteliselt staatiliseks kirjelduseks. Paljuperspektiivilise objektvaldkonna esitus ega selle suhtes tegutsemine ei suurenda iseenesest selle agentsust. Sekkumise mõiste lähtub vastupidi, sekkuja vaatest. Sekkumised linnaruumi võivad omakorda olla kontrolliva tulevikusihiga monoloogilised või dialoogilisusele orienteeritud. Siinseks eesmärgiks ongi täpsustada linna semiootilisse ruumi dialoogilise sekkumise võimalikkust, tingimusi ja kirjeldatavust.

Moderaator: Mirjam Hinrikus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Oma ettekandes vaidlustan progressiivse, kasulikkuse-keskse käsituse humanitaariast. Võttes julgust humanitaaria hõimlusest kunstiga (arts and humanities) väidan esmalt, et humanitaarne uurimistöö, nagu ka kunst, peab olema täiesti vaba, lähtuma vaid sellest, mis uurijat paelub-kõnetab. Teiseks väidan, et just dekadentlik estetism (uuurimine uurimise pärast!, transgressiivsus ja tabude tematiseerimine jms) on kohane ja viljakas programm vaba uurimistöö jätkamiseks nende utilitaarsete-moraalsete realiteetide tingimustes, mis meid igal sammul lämmatada püüavad. Oma põnevas võrdluses toob Ferguson (2002) esile, kuidas nii dekadentlik kunst kui ka äärmuslik eksperimentaalteadus mässasid viktoriaanliku ajastu positivistliku progressivismi ja utilitaarsuse vastu. Jagades sedasama äärmuslikku epistemofiilset eetost, uurisid nii äärmuslik teadus kui äärmuslik dekadentlik kunst inimese pahupoolt, sügavikku, mis jääb stabiilse identiteedi ja sotsiaalselt vastutustundliku moraalse rolli taha.

Dekadentsi esteetikat peeti üsna kaua seksistlikuks ja isegi misogüüniliseks. Kuna pikka aega kanoniseeriti suurte meesdekadentide loomingut, hakkasid 20 s lõpus ilmuma vastukaaluks uurimused, mis juhtisid tähelepanu naisdekadentide olemasolule ja nende loomingu eripärale. Tõdeti, et kuigi viimastes on piisavalt ka naisvaenulikke diskursusi, võimaldavad just naiskirjanike teosed sageli reljeefselt jälgida naist ja naiselikkust teisestavate väljendusviiside õõnestamist läbi iroonia, paroodia ja groteski. Kuigi siiani täiendatakse mehekeskset dekadentsikaanonit naiskirjanike teostega, vajaks revideerimist ka meesdekadentidest või -modernistidest autorite loomingu tõlgendused, seda enam, et mainitute esteetikale omane ambivalentsus (k.a nt iroonia ja paroodia) tuleb esile teksti igal tasandil. Uuringi Tammsaare loomingu neid aspekte, mis minu meelest haakuvad feminismiga ning arutlen selle üle milliste ajaloolistatud naisküsimuse harudega need võiks seostuda.

Olen viimasel ajal tegelenud Johannes Barbaruse ja Johannes Semperi loome- ja elulugudega selle nurga alt, kuidas on omavahel suhtes nende estetistlikud (nii dekadentlikud kui ka avangardistlikud) loomingulised otsingud ning nende vasakpoolne maailmavaade, mis lõpuks võimaldas neil olla nõukogude võimu kehtestajate hulgas. Mu põhioletus on, et nende estetistlik ning propagandistlik looming on kuidagi sisemiselt loogilises seoses, mitte ei moodusta sisemist vastuolu. Ettekandes püüan küsitleda sellise lähenemisviisi olulisust tänapäeva eesti kultuuri seisukohast. Arvan, et siin on mitu aktuaalselt kõnekat punkti: esiteks, nõukogude pärandi mõtestamine on ikka veel sisemiselt vastuoluline ja politiseeritud valdkond ja võib-olla lisab minu lähenemine mõne nüansi, mis aitab sel mõtestusel vabamaks muutuda; teiseks, vasakpoolsuse tähendus on viimastel aastatel just kultuurisõdade kontekstis teisenenud ja selles olukorras pole paha seda mõistet mineviku valgel pisut tuulutada.

Alates ca 1980. aastatest on üleilmses humanitaarias kriisidest, sh (drastilistest) muutustest kõnelemisel aiva julgemalt toetutud mitmetähenduslikule mõistele dekadents. Eeldan, et kirjanduslikule dekadentsile ja selle uurimisele omane kriitiline muutusetahe kannab sageli ka feministlikku eetost, mis küsimustab patriarhaalse sooideoloogia senini toimivaid vorme. Vastandudes pinnalisele kommertskultuurile, ekspluateerimisele naalduvale kasumiahnusele ning ka äärmuskonservatiivsete mõttelaadide assortiile, otsivad mõlemad – nii dekadentlikud kui ka feministlikud – kultuuripraktikad mittenormatiivseid alternatiive mõtlemiseks, loomiseks, elamiseks. Uurin dekadentsi kohalikke feministlikke versioone, tuues näiteid A. Kallaselt, J. Semperilt, A. Ostralt. Vaatlen nende tekstides väljajoonistuvaid radikaalseid esteetilisi mustreid, mille kaudu analüüsin sookonflikte, uurides samas kooruvaid emantsipatsiooniideid ja -strateegiaid.

Sessioon a

Moderaator: Indrek Jääts, Eesti Rahva Muuseum

Rahvaluule-erialase tegevuse näitel vaadeldakse institutsionaalsete muutuste ja uurijate erialaste huvide koosmõju eriala kujunemises 1930. aastate lõpust 1940. aastate lõpuni. Näiteks, kui 1930. aastate folkloristikas kerkis esile tänapäeva rahvaluule teema, siis nõukogude perioodil taandudes see huvi märkimisväärselt. Selle põhjuseks võib olla ühelt poolt nõukogude võimu sekkumine eriala kujundamisse, esitades ülesande koguda kehtivat võimu kiitvat ja toetavat nn nõukogude folkloori (vt nt Liina Saarlo, Kaisa Langeri käsitlusi). Teisalt võis seda suundumust oluliselt mõjutada rahvaluuleprofessor Eduard Laugaste uurijaeelistus tegelda pärimusega, mis võimaldas rakendada tema kirjandusteadusest lähtunud huvi rahvaluule poeetilisuse vastu.

Vaatluses tuginetakse Rahvusarhiivis talletatavatele dokumentidele, folkloristide selleaegsetele töödele ja hilisematele teadus(aja)loolistele käsitlustele.

Ettekandes vaatlen 1940.–1950. aastaid toonase Eesti Riikliku Kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide kaudu – millised meeleolud, soovid ja mured seal kajastuvad. Teine maailmasõda ja okupatsioon tõid kaasa segaduse ja hirmu ning rahvaluuleosakond (Eesti Rahvaluule Arhiiv), nagu muuseum tervikuna, nägi vaeva, et uuesti jalule tõusta. 1950. aastate alguses hindasid rahvaluuleosakonna töötajad oma 1940. aastate tegevust ametlikult ekslikuks, nt rahvaluule kogumisel varasemate kriteeriumite järgi, kus kohustuslikud uued suunad võeti töösse alles päris kümnendi lõpus. Alates 1954. aastast aga on muuseumi erinevate protokollide toonis tunda märkimisväärset kergendustunnet – psühholoogiline surve oli ühiskonnast ja inimeste meeltest mõnevõrra maha võetud. See väljendus ka folkloristide tegevuses ja eesmärkides, kus püüti jätkuvalt laveerida ametliku ja vajaliku vahel.

Eesti vanema rahvamuusika uurimine on kulgenud tihedas vastastikuses mõjus muusika ja ühiskonna arenguga. Murtud ehk mittetrohheiliste värsside esitamise küsimus sobib nii otseselt kui sümboolselt esindama regilaulude esituse uurimist, sest nende laulmise üle on arutletud enne ja pärast sajandi murdekohta, Teist maailmasõda. 20. sajandi jooksul toimus vanema suulise laulupärimuse taandumine elavast kasutusest, selle jäädvustamine folkloorikogudes ning laienev taasesitamine uutes kontekstides. Koos esitamise katsetega kasvas teadustegevus, sealhulgas murtud värsside esitamise uurimine. 1960.-70. aastate uut folkloorilainet toetasid omaaegse Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud ja Eesti Vabariigi ajal alanud rahvamuusika uurimine. Rasked ajad läbi elanud teadlased, eesotsas Herbert Tampere, kandsid edasi varasemat vaimsust. Rahulik töö jätkamine, kuid ka süsteemi sees leiduvate võimaluste ärakasutamine, mõnikord oma väärtusi varjates, osutusid vägivallatuks vastupanuks.

Regilaulude kogumine ja avaldamine on Eesti folkloristika nurgakive selle algusest, 19. saj teisest poolest peale. Ka 20. saj keskel poliitiliste muutuste keerises sai mõningaste hoogtöiste uperpallide järel just regilaulude avaldamine ettekäändeks, miks jätkata arhailise folkloori kogumist ja uurimist. Sõjajärgsete folkloristlike keskuste juhid olid kõik regilaulu-uurijad – Herbert Tampere Kirjandusmuuseumis, Ülo Tedre Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Eduard Laugaste Tartu ülikoolis. Kõik võimekad, aga erinevate saatuste ja karjäärimudelitega folkloristid. 1955. aastal optimistlikult tehtud plaanid ning kokku kutsutud Vana kandle kolleegiumi töö aga sumbusid üksikasjade üle peetud vaidlustesse, millest veriseim oli tüpoloogiline. Vaidlused olid nii silmapaistvalt viljatud, et sekkuma pidi filoloogiline avalikkus. Ettekandes tulevad arutuse alla võimalikud põhjused, miks just tüpoloogiate vaheline võitlus oli nii põhimõtteline, et tõi kaasa terve teadusharu kivistumise.

Sessioon b

Moderaator: Ave Goršič, Eesti Kirjandusmuuseum

Richard Viidalepp (1904-1986) on üks huvitavamaid teadlasi eesti folkloristika ja etnoloogia ajaloos, kes elas läbi mitu sõda ja poliitilist ajastut. Ta oli üks esimesi ERA töötajaid 1920. aastatel, arendas välja mitmed rahvaluule kogumismeetodid ja küsitluskavad, tegeles kogude evakuatsiooniga 2. maailmasõja ajal ning avaldas terve eluaja lisaks teadustööle ajaleheartikleid rahvakombestikust jm. Ettekanne vaatleb publikatsioonide, käsikirjade, dokumentide ja perepärimuse varal, kuidas Viidalepp inimese ja teadlasena läbi riigikordade ja nõukogude tsensuuri "ellu jäi".

1930. aastate Eesti etnoloogia üks juhtfiguuridest Ferdinand Linnus (1895–1942) töötas Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktorina, kui Eesti 1940. aastal okupeeriti. Tema tegevus nõukogude võimu esimesel aastal muuseumi juhina ja Eesti muuseumimaastiku ümberkorraldajana on seni jäänud suurema tähelepanuta. Linnus säilitas juhtiva positsiooni ja tegutses justkui aktiivselt uue ideoloogia elluviijana. Võib öelda, et nõukogude võim kasutas ära tema laialdasi teadmisi kohalikest muuseumidest. Kuid kas võis see olla ka vastupidi – Linnus kasutas võimalust, et viia ellu 1930. aastatel luhtunud unistused korrastatud muuseumielust Eestis? Küsimusele vastamiseks analüüsin arhiiviallikaid sõdadevahelisest ajast ja aastatest 1940–1941. Samuti huvitun Linnusest kui etnoloogist ja käsitlen lühidalt tema võimalusi uurijana okupatsioonivõimu tingimustes. Nõukogude aasta lõppes Linnusele aga traagiliselt, sest 1941. aasta suvel ta arreteeriti ja ta suri Venemaal vangilaagris 1942. aasta veebruaris.

Pärast Teist maailmasõda, kui kõik juhtivad eesti etnograafid olid kas Läände pagenud või hävitatud, langes etnograafia suunamine Nõukogude Eestis eeskätt arheoloogiana tuntud Harri Moora (1900-1968) õlgadele. Moora nägi etnograafias olulist rahvusteadust, mis peab kindlasti püsima jääma. Ühelt poolt juhtis ta selle kohanemist nõukogude võimu ideoloogiliste nõudmistega, teisalt püüdis aga säilitada distsipliini järjepidevust ning rahvuslikke traditsioone. Kuidas õnnestus see mehel, keda aastatel 1949-1950 tabasid rängad süüdistused “kodanlikus natsionalismis” ning kes oli samas aastakümneid KGB agent? Millised olid ühe rahvuslikult mõtleva, kuid samas rahvusvahelise haarde ja sidemetega andeka humanitaarteadlase võimalused ja valikud Nõukogude perioodil? Milliseid strateegiaid kohanemise ja varjatud vastupanu vahel looviv Moora kasutas? Kas nõukogude režiimi oli võimalik üle kavaldada?

Ettekandes käsitletakse etnoloog Aliise Moora tegevust teadlase, muuseumitöötaja ja teaduse korraldaja ning vahendajana 1940.- 1980. aastateni. Vaadeldakse tema eneseteostusvõimalusi nõukogude perioodi eri etappidel Moora isiklike tööpäevikute, muude arhiivimaterjalide, teaduspublikatsioonide ning mälestuste põhjal. Ettekande rõhk on toimetulekul ja kohanemisel ühiskondlike muutuste kontekstis, samuti võrdlusel sama ajastu naishumanitaarteadlastega Ida- ja Lääne-Euroopas. Lisaks püütakse leida vastust küsimusele, kuivõrd mõjutas Aliise Moora elukäiku ja karjääri asjaolu, et ta oli Eesti rahvusteadustes juhtivat rolli mänginud arheoloog Harri Moora abikaasa ja paljulapselise perekonna ema.

Sessioon c

Moderaator: Marleen Metslaid, Eesti Rahvamuuseum

Ettekanne vaatleb etnograaf Gea Troska (1926-2015) elulugu, et uurida nõukogude aja algul tööellu astunud eesti humanitaarteadlaste võimalusi ning valikuid, ning seda, mil määral saab viimaseid põhjendada ideoloogilise surve, mil määral isiklike ja karjäärihuvidega. 1945. a sõjast ja repressioonidest räsitud Tartu ülikooli etnograafia erialale õppima asunud Troskat tõsteti esile kui eesrindlikku ja poliitiliselt aktiivset üliõpilast. Siiski toonastest „õigetest“ valikutest ei piisanud: 1950.a edukalt alanud Teaduste Akadeemia aspirantuurist vabastati ta juba 1952. aastal. Teadustöö oli sellega pärsitud, kuid Troska valis uue teema - eesti asustusajaloo - ja uuris seda visalt väljapool TA süsteemi Tallinna linnamuuseumis ning vabaõhumuuseumis töötades, kuni ta võis 1970. a TA Ajaloo Instituudis uuesti pühenduda väitekirja kirjutamisele. Selle kaitsmiseni jõudis ta alles 1974. a. Aeg pakkus talle ka erakordse võimaluse osaleda vabaõhumuuseumi ekspositsiooni loomises.

Uurides Nõukogude-aegset filosoofiat Eestis, tõusetub küsimus sellel alal tegutsenute nõukogudelikkuses – nende kokkukõlamises marksismi-leninismi kui sovetiseerimise ideoloogiaga. See küsimus on valulik, kuna Nõukogude ühiskonnas oli just filosoofide tööks teritada marksism-leninism intellektuaalse relvana vahedaks. Kõne alla tuleb aga Aira Kaal, keda mäletatakse luuletajana. Tema artikkel „Formalismi idealistlikud juured“ (1950) on saanud lausa kurikuulsaks eesti luulekeele radikaalse kriitikaga stalinistlikus vaimus. Teen katse tõlgendada Kaalu keelekriitikat ja luulet ideoloogiliselt instrumentaliseeritud filosoofia väljendusena, huvitudes seejuures Kaalu nõukogudelikkuse afektiiv-ekstaatilisest algupärast. Kaal oli Tartu Ülikoolis õppinud filosoofiat peaainena (1931-40), suunatud TRÜs marksismi-leninismi aspirantuuri (1941) ning marksismi-leninismi kateedrisse vanemõpetajaks (1945-50): tema dissertatsiooniprojekt „Ideoloogia küsimused Eesti nõukogude kirjanduskriitikas“.

Kuulus semiootik ja kultuuriteadlane Juri Lotman viis oma akadeemilise karjääri jooksul edukalt ellu mitmeid teaduslikke projekte, osates luua suhteid ülikooli juhtkonnaga ja vältida tsensuuri. Kuid pärast 1968. aasta augustis Tšehhoslovakkias toimunud sündmusi pettus ta lõplikult nõukogude süsteemis. Lotmanist ei saanud küll dissidenti, kuid ta aitas teisitimõtlejaid mitmel eri viisil. Kahest Lotmani õpilasest, Arseni Roginskist ja Gabriel Superfinist, said tuntud inimõiguste aktivistid. Jaanuaris 1970 otsiti läbi Lotmani korter seoses dissidendi Natalja Gorbanevskaja kohtuasjaga. Osakonna väljaannete tsenseerimine intensiivistus, Lotmanil keelati reisida välismaale. Ettekandes uuritakse Lotmani erinevaid käitumisstrateegiaid nendes tingimustes ja selle poliitilise reaalsuse kajastumist tema loomingus.