2023. aastal käivitus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses viieaastane teadusprojekt „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse väljakujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal“. Poster tutvustab Eesti- ja Liivimaa aadlikirjanduse mitmekeelset algust (1561–1730), esitades hüpoteesi, et kirjanduslikult tegev aadel ei kujunenud mitte kiire majandusliku, poliitilise ja õigusliku olukorra paranemisega 18. sajandi lõpul Vene impeeriumi ajal ja valgustusliikumise toel, vaid juba tänu varauusaja sotsiokultuurilistele ja hariduselu muutustele. Siinse aadli huvi kirjasõna vastu kujunes välja varem kui muude kunstialade, nt (mõisa)arhitektuuri ja kujutava kunsti vastu. Aadli literaarse tegevuse kujunemist vaatleme järgmiste etappidena:
- Vene-Liivi sõja ajal ja järel eksiili läinud aadlike kirjanduslikud praktikad,
- Poola-Leedu ja Rootsi võimu all olevate haritud ametnike ja literaatide laialdane aadeldamine,
- uue teenistus- ja haridusaadli ning nende järeltulijate segunemine vana aadliga,
- uue teenistus- ja haridusaadli kirjanduslike ja teaduslike ideaalide ja pädevuse tunnustamine ja omaksvõtmine vana aadli poolt.
Postril näitlikustame oma teese senise tekstikaeve käigus leitud tekstidega.
COVID-19 pandeemial on olnud märkimisväärne mõju ühiskonna erinevatele aspektidele, sealhulgas keelelele ja kognitiivsetele protsessidele. Posterettekandes näidatakse, kuidas on pandeemia mõjutanud konkreetsete, peamiselt tervisega seotud sõnade assotsiatsioone eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute hulgas. Selleks koguti 2023. aastal veebipõhise sõnaassotsiatsioonitestiga andmeid (kokku 1454 vastajat), mis aitaksid asjasse rohkem selgust tuua. Tulemusi võrreldi Eesti Keele Instituudi vanemteaduri Ene Vainiku koostatud „Eesti keele sõnaassotsiatsioonide sõnastikuga“, kuna sealne keelematerjal koguti enne pandeemiat aastatel 2016–2018. Uuringu tulemused näitasid, et 15 vaadeldavast stiimulsõnast võis viiel sõnal täheldada olulisi assotsiatsioonimuutusi. See illustreerib, kuidas ettenägematud välised tegurid, näiteks pandeemia, võivad inimeste (keele)tunnetuslikku maailma ümber kujundada.
Vaade eesti keelele meie emakeele muusikaliste omaduste süstemaatilise uurimise kaudu on täiesti uus valdkond. Kirikulaulus ja hilisemas professionaalses muusikakultuuris on eestlased ajaloolistel põhjustel võtnud omaks indogermaani keeltest lähtuva muusikalise mõtlemise. Hiljutised uurimused on aga näidanud radikaalset erinevust eesti ja saksa ning ka teiste indogermaani keelte muusikalistes omadustes, milles kõige olulisem aspekt on erinevus silbi rõhu ja pikendamise seoses. Saksa keeles on silbi rõhutamine ja pikendamine staatiliselt seotud, aga eesti keeles sellist seaduspära ei ole. Ettekandes tutvustatakse vastset vaadet eesti keelele, mis on sündinud seoses keelemuusika ja narratiivse laulustiili kasutuselevõtuga. Kuna keelemuusika võrsub emakeele kaudu indiviidi inimeseks olemise kõiges sügavamatest hoovustest, siis võiks just keelemuusikast ja narratiivsest stiilist kantud laulmine olla eesti keelele ja kultuurile tulevikujõudu andev aines.
This poster presents the story of the Kunda Cement Factory in the format of an AI-generated autobiography. The materials for this story were drawn from newspaper archives from 1898 to 2020, which were then organised by ChatGPT 3.5. The story offers a novel perspective on the role that industry has played in shaping the Estonian experience. The story emphasises on the relationship between technological development, ideological regimes, and community from the perspective of industry. The goals of this experiment are (1) to bring attention to and continue the public conversation on the value of industrial heritage amidst the current challenges posed by climate change, and (2) to develop methodologies to understand the situational conditions of infrastructures, and how infrastructures are not only subject to, but generate relationships and ideas.
I would like to present my ongoing research in two museums: Sillamäe Museum in Estonia and Visaginas Museum in Lithuania. These two institutions share several similar feats: they both are in settlements that used to be tied to the atomic industry, which, in turn, meant a major influx of workers from the USSR. Although the industry turned into nuclear heritage now, the towns are still highly defined by this past and by their unique local population. I will present the current stage of my research based on interviews with museum staff and exhibition analysis. In my research, I am looking into the notion of importance and the various ways it is construed in museum narratives.
Märkimisväärne osa Eesti muuseumide ja teiste mäluasutuste kogudest on digitaalselt kättesaadav. Digipärandi näol on tegemist ressursiga, millel on potentsiaal olla ühiskonnas enam kasutatud. Üks olulisemaid digipärandiga tutvumise võimalusi andmebaaside kõrval on näituseeksponaadid alates andmebaasilahendustest kuni digitaalsete interaktiivsete narratiivideni. Digitaalse sisu esitamisviisid mõjutavad oluliselt kogu näituse külastamise kogemust. Analüüsime posterettekandes muuseumikogude digitaalse eksponeerimise viise ja eksponaatide kasutuskogemust Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusele “Kohtumised” loodud digitaalsete eksponaate näitel. Uurime, kuidas eksponaadid soodustavad külastaja kaasamist, dialoogilist ja avatud avalikku ruumi, emotsionaalsust ja koostööd. Lisaks eksponaatidele on uuringu aluseks näitusel läbi viidud osalusvaatlusel põhinevad külastajauuringud. Pakume välja digieksponaatide analüütilised dimensioonid, mis aitavad aru saada digieksponaatide erinevatest omadustest ja märgata erinevate disainiotsuste tagajärgi. Tulemused tõstatavad küsimusi digitaalse pärandi mõtestamisest, kasutamisest, asjakohasusest, kontekstide ja tõlgendamisvõimaluste ning kultuuripärandi rikastamise võimaluste kohta.
Ettekandes käsitletakse telesarja „Õnne 13“ telefonikõnesid. Uurimismaterjali moodustab 60 argikõnet eri hooaegadest. Enamasti näidatakse neis ainult üht osalejat, kes esitab pseudodialoogi ja partneri juttu markeerib paus (näide). Töö eesmärk on uurida, kuidas antakse televaatajale edasi vestluskaaslase „öeldu“. Analüüs näitab, et põhilised võtted selleks on parandusalgatused, kordused ja täislauselised reaktsioonid, mida kasutatakse teisiti kui loomulikus suhtluses. Vaadeldakse, missuguseid vahendeid kasutatakse naabruspaari esiliikme (nt küsimus, palve) ja järelliikme (nt vastus) puudumisel. Käsitletakse metodoloogilist probleemi, kuidas kasutada vestlusanalüüsi niisuguse dialoogi uurimisel, milles partneri tekst puudub.