Eesti humanitaaria on läbinud kolm pööret. 1990. aastate alguses toimus vabaduspööre, vabanemine riiklikust ideoloogiast ja liikumine individuaalsesse teadusesse-teaduse-pärast. 21. sajandi alguses algas institutsionaliseerimispööre riigi mõjutatud kollektiivsetesse suundadesse. Praeguseks on eesti humanitaaria jõudnud muu maailmaga sünkrooni ja elab läbi kõigile ühist digipööret. Oma ettekandes vaatan, kuhu jõudis eesti humanitaaria kahe eelneva pöörde mõjul ning millised lootused, ootused, probleemid, väljakutsed seisavad ees digipöörde ajastul, mida eristab eelnevatest pööretest tehnoloogia tohutu võim, tehnoloogia permanentne ja ülikiire muutumine ning vastuoluliste teaduseväliste ja -siseste piirajate mõju. Siinkohal mõned märksõnapaarid: mõõtmine ja mõistmine, digipöörde keelekesksus ja keele(teaduse) piirid, objektikeskne teadus Eesti jaoks ja meetodi (mudeli, koolkonna) keskne eesti materjali uuriv teadus, avatud andmed ja isikuandmete kaitse, uurija isiklik vabadus ja institsiooni kuulumise kohustus, kultuurile vajalikud teemad ja uurijat huvitavad teemad, klikinõue ja sügavuse nõue, ühiskondlike rakenduste soovimise kiirus ja tulemuste saamise aeglus.

Tiit Hennoste on Tartu Ülikooli Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur; huvidelt keele, kirjanduse ja ajakirjanduse uurija. Ta on uurinud suulist eesti keelt ja suhtlust ja laiemalt eesti keele allkeeli. Kirjanduses on ta uurinud ennekõike eesti modernismi ja avangardismi ja ka eesti kirjanduse uurimise ajalugu. Ajakirjanduses on tema uuringute keskmes trükiajakirjanduse ajalugu (koos Roosmarii Kurvitsaga). Teoreetiliselt on ta toonud eesti humanitaariasse arusaamad, mida kannavad märksõnad hüpped modernismi poole, enesekoloniseerimine, keelekasutuse sotsioperioodid, eesti keele allkeeled.

Hilisuusajast tänapäevani on Lääne maailmapilti ning kultuurilist ja ühiskondlikku elu kujundanud erinevad aja(loo)poeesiad ja -narratiivid, olgu nendeks siis evolutsionism, darvinism, progressiidee, majanduskasvu maksiim, “ajaloo lõpu” tees, või vastupidi, elamine pidevas “kriisis”, erinevad retrotoopiad ja nostalgiad, või ka eriti täna jõudsalt kanda kinnitavad apokalüptilised kujutelmad planeet Maa kella seierite tiksumisest pimedasse südaöösse. Kui eelmisel sajandil valitses Läänes suures plaanis – mõningate erandite ja pausidega – tulevikku jaatav, sünkroonne ja lineaarne ajalisus, siis tänaseks on selge, et muuhulgas kliimaküsimuste kiirenenud pakilisus, tehnoloogia võimalik väljumine inimsuunamise alt ning Lääne mõju vähenemine globaalsel areenil on muutnud nii meie aja(loo)list kogemust kui ootusi. Aga kuidas seda uut sõnastada? Kas ja mil määral võiks uusi “presentismi”, “antropotseeni”, “kriisi”, mälu või mitmikajalisusi esiplaanile tõstvaid ajalooteooriad mineviku sarnaste kriitiliste ideedega täiendada… või hoopis küsimärgi alla seada?

Liisi Keedus on mõtteloolane ja poliitikafilosoof, kelle peamised uurimisvaldkonnad on 20. sajandi ühiskonna- ja ajalooteooriad ning võrdlev ideede ajalugu. Ta on avaldanud monograafia “Crisis of German Historicism: Early Political Thought of Hannah Arendt and Leo Strauss” (2015) ning on sel aastal lõpule viimas suuremahulist võrdlevat uurimust “Kriis ja ajalikkus maailmasõdade vahelise Euroopa mõtteloos” (2018–2024). Liisi Keedus on poliitikafilosoofia professor Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis ning varem on ta teinud teadustööd Euroopa Ülikoolis Firenzes, Tartu Ülikoolis, Helsingi Ülikoolis ja Yorki Ülikoolis.

Masinõppe ja keelemudelite suured edusammud on vähendanud usku meie prognoosivõimesse: väga raske on ennustada, mis valdkondades, mis tasemel ja kuidas täpselt neid rakendada õnnestub. Sestap on tehisintellekti arenemissuunad ja mõju ühiskonnale põnev, aga äärmiselt spekulatiivne teema. Siiani on süsteemiehitajad pigem ignoreerinud keeleteadlasi, psühholooge ja neurolooge, kes omakorda on püüdnud tehismõistust enda erialades rakendada. Tehismõistuse uurimistöös on samas plahvatuslikult kasvanud õpetatud süsteemide uurimise ja katsetamise valdkond, kus neid vaadeldakse kui sisuliselt tundmatu struktuuriga musti kaste. Taoliste uuringute metoodika on sarnane humanitaarteadustele ning praktiline panus tegelikelt humanitaarteadlastelt kindlasti vajalik.

Tanel Tammet on Tallinna Tehnikaülikooli rakendusliku tehismõistuse professor ja ülikooli nõukogu liige. Tema põhihuvi on eksperimentaalsüsteemide ehitamine statistilise ja masinõppe-põhise tehismõistuse ühendamiseks reegli- ja otsingupõhiste sümbolmeetodite ja loogikaga. Samuti tegeleb ta reaalsete rakendusvaldkondade jaoks sobivate meetodite uurimisega ning praktiliste infosüsteemide analüüsi, projekteerimise ja ehitamisega nii era- kui riiklikus sektoris. Tanel Tammet õpetab laia spektrit IT erialadest, muuhulgas IT-d, ajuteadust ja humanitaariat siduvat semantika ja analüütilise filosoofia ainet.