Eesti nõukogude minevik jääb veel paljuski riigi vabadusvõitluse loo varju. Nii alles ootavad uurimist Nõukogude Eesti elanike – nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste – igapäevaelu kogemused. Meie uus teadusprojekt vaatab ideoloogilisest fassaadist kaugemale, et uurida 1960.–1970. aastate nõukogude korra stabiliseerumisaastate argipraktikaid. „Eigen-Sinni“ kontseptsiooni abil, mida edukalt rakendati SDV argielu uuringutes, kavatseme uurida, kuidas indiviidid langetasid oma valikuid nn kontakttsoonides: tööelu/vaba aeg, ideoloogilised/pragmaatilised valikud, rahvusülesus/rahvuslus. Seejuures pöörame erilist tähelepanu kategooriatele nagu rahvus, sugu ja subjektiivsus. Uurime nii „Nõukogude Lääne“ rahvuslikke eripärasid kui ka rahvusüleseid sarnasusi ja rahvuste-vahelisi interaktsioone. Juhtides tähelepanu senini esindamata häältele, sh ka mitte-eestlastest vähemustele, toetame kaasavamat ajalookäsitlust ajal, mil Kreml kasutab moonutatud ja lõhestavaid minevikuversioone Balti riikide julgeoleku ohustamiseks. Ümarlaual tutvustame projekti eesmärke ja lähenemist. Käsitleme järgmisi aspekte: "Eigen-Sinn" kui võtmemõiste argielu uurimiseks, nõukogude rahvuspoliitika ja rahvussuhete uurimisseis, indiviidi agentsuse teema kodus, koolis, töökohal ja oma vaba aja kujundamisel.
Osalejad
Timur Guazirov, Tallinna Ülikool; Uku Lember, Tallinna Ülikool, Kristo Nurmis, Tallinna Ülikool; Heli Reimann, Tallinna Ülikool; Airi Uuna, Tallinna Ülikool
Arutelu keskendub kunstnike ja ajaloolaste erinevatele perspektiividele mineviku mõtestamisel ning selle keerukuse avamisel näitustel. Samuti arutleme kunstnike kaasamisega seotud võimaluste üle eri tüüpi muuseumides. Vestlusringi kesksed küsimused on: Missuguseid viise on kunstnikud leidnud keerulise minevikuga tegelemiseks muuseumide ekspositsioonides? Millised on kunstnike kaasamise piirid ajaloonäituste tegemisel? Kuidas mõistavad ajaloolased ja kunstnikud kriitilist ajalookirjutust erinevalt?
Osalejad
Jaanus Samma, kunstnik; Kristina Norman, kunstnik; Kadi Polli, Kumu kunstimuuseum; Sander Jürisson, muuseumiekspert
Eesti filmiteadus on aastaid olnud madalseisus, mida on saatnud nii akadeemilise järelkasvu puudus, alarahastatus kui ka üleüldine teadlikkuse vähesus valdkonnas tehtavast. Ümarlaua eesmärgiks on seega mõelda, kuidas antud punktist edasi liikuda. Vestluses osalevad valdkonnaga seotud eksperdid, nende hulgas nii alustavad kui ka kogenud teadlased, et koos arutleda Eesti filmiuurijate olukorra üle ja visandada võimalikke tulevikuteid. Millised on need peamised kitsaskohad, probleemid, ja milline võiks olla teadusharu tulevikuvisioon? Räägime rahastusest ja sellest, kuidas tõsta filmiteaduse olulisust ning nähtavust nii akadeemilises plaanis kui ka laiemalt. Millised võiksid olla valdkonna rahvusvahelised väljavaated? Kuidas erinevad asutused ja isikud saaksid panustada Eesti filmiteaduse arengusse, ning kuidas neid jõupingutusi saaks paremini koordineerida ja toetada? Kaasa saavad rääkida kõik – nii need, kes laua ümber, kui ka need, kes kuulamas.
Osalejad
Hanna Aunin, Tallinna Ülikool; Sten Kauber, Filmimuuseum; Elen Lotman, Tallinna Ülikool; Eva Näripea, Filmiarhiiv; Katre Pärn, Tartu Ülikool; Teet Teinemaa, Tallinna Ülikool
Kuigi teadusrahastuse mudelid on mitmekesistumas, põhinetakse Eestis valdavalt grandipõhisele alusele, mis vahetas välja traditsioonilise institutsionaalse rahastamismudeli aastaks 1997. Muutus võrsus loodusteaduste (LT) vajadustest, aga laienes automaatselt ka humanitaarteadustele (HT). Paraku ei arvestatud, et LT ja HT on olemuslikult erinevad. LT on oma sisult universaalsed – uurimisteemad alluvad ühtsetele seaduspärasustele ja üleilmne grandipõhine konkurents sobib. HT-d on aga oma sisult märksa lokaalsema iseloomuga – nad on väga keele- ja kultuurikesksed. Seetõttu vajab HT (eriti HT väiksemad harud) eritähelepanu, sest nende ainus kasvupinnas on Eestis. Ümarlaua teemad on: (1) kuidas ja mil määral on eesti teadusrahastuses arvestatud LT ja HT erisusi ja kas see on piisav; (2) mida ja kuidas peaks HT uurima olukorras, kus konkurents tiheneb, keskkond muutub ja jätkusuutlikkus on ohus; (3) kuidas peaks HT rahastama nõnda, et säiliks meie kultuuri ja keelt peegeldav teadustervik.
Osalejad
Liisi Keedus, Tallinna Ülikool; Anneli Saro, Tartu Ülikool; Tarmo Soomere, Eesti Teaduste Akadeemia; Teele Tõnismann, Adoc TM; Imar Yacine Koutchoukali, EV Välisministeerium
Kutsume arutlema humanitaarteaduste omavaheliste suhete üle ning semiootika teoreetilise ja rakendusliku panuse ja positsiooni üle nii ajalooliselt kui tulevikuvaates. Kuidas semiootika ühendab humanitaarteadusi? Kas humanitaarteadused vajavad alusteadust – miks ja millist? Milles seisneb vajadus semiootika järele, milles tema väärtus? Kas igale humanitaarile oleks semiootikateadmisi tarvis? Mida peaks semiootikuharidus pakkuma?